top of page

Mis on valgustumine?

Inimese kõrgeim püüdlus on tõe, vabaduse ja avardumise poole. Kui ajame selle segamini õnnetundega, siis kipume seda otsima valest kohast (suhetest, meelelahutusest, saavutustest, asjadest jne). Igal juhul oleme kõik otsijad.


Kes avastavad end „spirituaalselt“ teekonnalt, jõuavad ülima tõe, Jumala või valgustumise otsimise juurde.

Absoluutse tõe, valguse või valgustumise kogemus pole otseses seoses energeetiliste protsessidega. Seega, tantristliku seksi, hingamistehnikate või ayahuasca abil ei jõua tõenäoliselt valgustuseni.

Valgustumine pole ka käbinäärme avanemine ega sõrmenipsust toimuv muutus.

Jooga-asana’d, praktikad ja muu meelelahutus pakub ajutisi aistinguid, meelelisi naudinguid ja kogemusi, aga mitte tõde. Tõeni ei jõua läbi meele.


Valgustumise puhul tekib arusaam oma egost justkui mantlist, mida oled kandnud. Saabub mõistmine, et see katab sind, aga ei ole sina. Tekib arusaam ka teiste inimeste mantlitest ja sellest, et need pole nemad, vaid teadvuse katted.

Valgustumisel ei muutu inimene pühakuks, puutumatuks heategijaks. Mantel jääb alles, aga tekib valik, millal seda kasutada ja millal mitte.

Valgustunud võivad ka suitsetada, liha süüa, naisi-mehi ihaleda, ropendada – nad näevad lihtsalt läbi, et see on osake elumängust. Kogu elu muutub mänguväljakuks, kus midagi ei saa tõsiselt võtta, sest kõik on vaid konstruktsioon.


Kuni tõeotsijal püsib kujutelm tõest kui puhtast voolavast armastusest, pühalikust kaastundest ja imedest, jääb siht vaid miraažiks kõrbes. Religioonid on püüdnud luua pilti jumalikkusest abstraktsioonide ja metafooride abil, mida rumal mõistus võtab tõena. Justkui vee peal kõndimine olekski sihtpunkt ja lõpp. Pühakuks saamine pole hinge eesmärk.


Valgustumine ise pole lõpp-punkt. Arusaam maailmas toimuvatest mängudest ja egodest on vaid üks vahepeatus. Astmeid teadvuse avardumisel on lõpmatult, nagu on lõpmatult galaktikaid. Kui lõppeb kord teekond Maal, jätkab teadvus avardumist inimkehast väljaspool. Seega, surma pole. On vaid lõpmatu avardumine. Keha on vaid üks vahepeatus. Lõppu ei ole. Millelgi ei ole lõppu.


Egol on vaja kindlat definitsiooni ja selgitust. Religioonid on meile andnud etalonid ja mallid, mille järgi käituda. Inimmõistus on loodud orjastamiseks. See, mis mõistab keelt ja reegleid, on mõeldud piiridesse jääma.

Tõeni jõudmiseks on vaja mõistuseta olekut. Intuitsiooni, sisetunnet.

Egol on vaja eesmärke, sihte, muutusi. Teadvusel on vaja piirideta olekut. Ego kasutab mõistust. Teadvus, tõde liigub loomulikkuses.

Egol on vaja inimesi ja maailma muuta. Ego vajab, et teda jagataks, klikitaks, märgataks. Tõde on nagu lill. Ta lihtsalt õitseb ja tema aroom on juba iseenesest olemas. Ta ei vaja eksisteerimiseks kuulajaid ja nägijaid.

Ego loeb tuhat erinevat filosoofilist traktaati, ta arutleb, juurdleb, arvab, et on jõudnud tõeni, usub, et näeb rohkem kui teised lollpead. Ego vajab eluspüsimiseks järgijaid või vastaseid – mõlemad kinnitavad, et ta on olemas. Egol on vaja inimkonda aidata ja ravida.


Tõde lihtsalt on. Tõde näeb, et ta on igaühes ja eneses.

Kui sa hakkad kõiges nägema iseennast ja kogu maailma teatriplatsina, elumänguna, oled jõudnud tõe juurde. Sul pole vaja enam sekkuda.


Kuni sa näed, et teisel pole õigus või keegi vajab muutmist, oled endiselt egomantli all varjus.

Kes vajab klikke ja jagamisi, et temaga samamoodi mõeldaks, otsib pimedusest pimedust.

Tõde suitsetab rõõmus, pidutseb rõõmus, joobub rõõmus. Tõde armastab ja vihkab samaväärselt ausalt. Tõde ei võta midagi tõsiselt. Ta naerab iseenese ja teiste üle samaväärselt. Tõde areneb nagu seeme, kasvab nagu lill, õitseb nagu kauneim õis, laseb piiskadel end kasta, laseb sügisel end võtta, saabastel enda peal talluda midagi valeks hindamata, sest ta lihtsalt on. Tõde kulgeb ja areneb ajas nagu aeg isegi. Ainult ego tahab kõige vastu astuda, teiste seast silma paista, seemneid vägisi mullast võrsuma ja õitsema sundida, vihma vastu võidelda, saabaste eest end kaitsta. Tõde näeb ego nagu vihma, mis võib sadada, kui on vaja, aga ta armastab samaväärselt ka põuaaega.


Sa võid visata oksale ümber pika talaari, panna talle kätte piibli ja käskida tal igal pühapäeval õitsengut kuulutada, aga lilleks ta ikka ei saa. Oks jääb oksaks.

Oks võib praktiseerida teiste oksadega tantraseksi, väänata end eri asenditesse, lasta kiskuda end tüve küljest lahti, aga oks ei saa lilleks. Kui oks saab aru, et ta on oks ja kulgeb ajas nagu oks, siis on ta sama kaunis nagu lill. See ongi valgustumine.


Olla. Mitte näida olemine. Lihtsalt olla. Ausalt. Ilma müstiliste kogemusteta, käbinäärmeteta, energiakeskuste ja tseremooniata. Lihtsalt ole. See ongi valgustumine. Olla hinnanguteta ja mõttekonstruktsoonideta on valgustumine.


Tekst: Pamela Maran



110 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page