Suurimad muutused mu elus on käinud käsikäes puhastumistega. On see siis kõhugripp või terve kodu korrastamine, aga mingil põhjusel nad koos vaimsete pööretega ilmuvad.
Üks olulisimaid murranguid oli ilmselt mu vaese inimese mentaliteedi vahetumine rikkuse vastu, mille käimalükkavat jõudu ma ei oska öelda. Küll tean, et oluline osa sellest oli otsusel loobuda üle sajast kilost asjadest, riietest, mis mul kodus olid. Need ei olnud just katkised, vanad, kulunud asjad, aga asjad, mis lihtsalt seisid ja ootasid „midagi“ – „seda“ sündmust, „nende“ kilode kaotamist, „seda“ võimalikku häda jms.
Räägime korra loomisest!
Mu viimaste aastate lemmikkoolitus, muide, oli KonMari meetodi Eestisse toonud Korrastuskunsti kursus. Kes tahab – see leiab Jumalat igalt poolt :) Kes ei pea midagi pühaks, ei leia õpetust ka Buddhalt endalt.
Nii ma leidsin palju sügavalt sellelt korrastamiskursuselt. Põhiline tees on – jäta endale koju alles ainult need asjad, mis sulle rõõmu valmistavad. Ma olen rõõmu tabamiselt üsna tuim, mistõttu minu kriteeriumiks on ka „asjad, mis mulle väga meeldivad“.
Ning teine suur kergendus oli mõte – kink täidab oma eesmärgi üleandmise hetkel. See tähistab seda, et keegi mõtles sulle, pidas sind oluliseks. Ja sa EI PEA neid asju alles jätma, sest nii on „viisakas“ või „teine solvub“, kui need asjad kasutult seisma jäävad.
Mul on ka kolmas reegel – kui asja pole aasta otsa kasutatud, tõenäoliselt sa ei kasuta seda ka edaspidi, saada minema!
Olen viimaste aastatega loobunud tohutult paljudest asjadest, millest paljud kordagi kasutamata või mille väärtus on väga suur. Mu endine abikaasa pidi rabanduse saama, kui kuulis, et ma 50 euroga üliuhke malmkamina ära müüsin. See seisis mul mitu aastat kasutult kuuris. Tema lähtub teesist – ÄKKI läheb kunagi vaja. Ja tead mis – nüüd 7 aastat hiljem olekski seda talle vaja läinud, aga ma oleksin kõik need aastad hoidnud ruumi, millelegi kasutule. Ning niimoodi võiksin ma jääda KÕIKE alles hoidma, sest "äkki läheb kunagi vaja".
Olen oma asjadele teinud peale nüüd mitmeid ringe ja iga kord tean ma veel täpsemalt, mida ma tahan oma elus hoida ja mida mitte.
Hästi kihvti tegumoega jakk, aga nii halb materjal, mis ajab juukseid elektrit täis? Head aega!
Imeilus firmakleit, mis on veidi kitsas ja peaks kõhtu õhtu otsa sees hoidma, aga äkki ma võtan veel alla? Head aega!
Kaunid kummikud, mida ma viimati kandsin vihmas, aga hõõrusid jalad villi? Head aega!
Imekaunid saapad, mida ma olen 4x kahe aasta jooksul kandnud, aga äkki kannan viiendat korda ka? Head aega!
Mantel, mille sarnaseid on mul veel kaks, aga kannan harva, lisaks krae tuleb nööpidest lahti? Head aega!
Kui see ei ole täiuslik, ma ei hoia seda. Sest mul on neid asju, mille puhul mul pole ühtegi nurinat, veel ja veel. Sellistest poolkõvadest asjadest on vahel raskem loobuda. Aga kui ma ei loobu nendest asjadest, poleks mul kunagi julgust loobuda inimestest, kes üldiselt on hästi toredad, aga tihtipeale hõõruvad mu hinge villi või tööst, mis on harjumuse pärast mu ellu jäänud.
Pane tähele – kui sul pole julgust loobuda väikestest asjadest, on raske leida julgust loobuda suurtest asjadest.
Kuid elu korrastamist võib alustada ka väikestest asjadest.
Juhtmed, mida sa kunagi ei kasuta, aga „äkki läheb vaja“.
Tegelikult on „äkki läheb vaja“ kõige parem indikaator, et asjast tuleks loobuda.
Täna leidsin 15 sussi, mida ma olen hoidnud mingil arusaamatul argumendil. Äkki seetõttu, et kunagi saabub mulle 7 külalist ja üks ühe jalaga piraat ning nad kõik korraga nõuavad mult susse. Ma ei võta hotellidest enam susse kaasagi, sest ma tean, et mul tegelikult ei lähe neid vaja.
Annan ära ka ehted, mis ma kunagi üheks fotosessiooniks ostsin ja siiani seisavad. „Äkki tuleb uus fotosessioon“. No eks ma siis osta uued, kui ma nende 9 alles jääva sõrmusega hakkama ei saa :)
Panen kogu aeg kokku ka raamatuid, mis olen läbi lugenud ja mida ma ilmselt ei hakka kunagi uuesti lugema. Kindlasti annan ära raamatud, mis mulle ei meeldinud. Mul ei ole vaja jätta raamatuid riiulile lihtsalt näitamiseks, et ma olen igavesti tark lugemishuviline.
Annan ära kingitud vidinad – aitäh mulle mõtlemast, aga ma armastan sind ka siis, kui su kingi edasi kingin, kellele see TÕESTI rõõmu valmistab. Las see rõõm jääda ringlusesse.
Ning kui ma niimoodi tasapisi teen ringe oma riidekappides, riiulites, sahtlites, tubades, avastan ma ruumi, õhku ja kergust lahtilaskmisest. Muidugi avastan ma kõigepealt hoopis hunniku tolmu, mis ütleb ka seda, et kõik seisev hakkab sitta ligi tõmbama. Nii on ka meie elus. Aga kui asjad on pandud kokku, pinnad on puhastatud – on selles midagi nii avarat ja helget. Ning aeg on näidanud, et üsna pea on ruumi millelgi heal ellu tulla.
Õpetan seda ka tütrele. Et pane kokku asjad, mida sa enam ei kasuta. Siis ta valib asjad, mida koerale järamiseks kinkida – rõõmuring jätkub. Asjad, mis on katki ja ära visata. Ning asjad, mis võiksid kellelegi teisele rõõmu valmistada.
Nii me siis nüüd istume siin – mitu kotti prügi, mitu kotti väga ilusaid äraantavaid asju ja ohtralt uut ruumi ning imeilusat korda. Tahaks praegu tooliga esikus istuda ja nautida seda, et üle aasta on see jälle VIIMSENI puhas ning riiulis on ainult need jalanõud, mida mul on vaja või mis mind rõõmustavad. Aga tahtsin ka teile jagada, et te juba täna võtaksite ühe asja kätte, mis on seisma jäänud, ja otsustate selle ära anda. Pange tähele, mis siis sündima hakkab.
Mõnusat kevadpuhastust!
* Tule ka meie üritustele meelepuhastust looma.
Comments