top of page

Kaastunne, haletsus ja ohvrirollid

Updated: Sep 19, 2022

Kas sina oled see tüüp, kellele võib alati loota? Inimene, kellele saab alati helistada, kes kuulab, muretseb, annab nõu, alati toetab, oma südames täielikult kaasa elab? Kes jagab end teistele, vahel unustades enda mured sootuks? Kes on tihti nii väsinud, kuna on end tühjaks andnud?


Vot mina see tüüp pole ja kohe seletan, miks.

Mulle on viimasel ajal teele sattunud uusi tuttavaid, kel on üks läbiv joon – neil läheb pidevalt halvasti. Üks neist oli üks imearmas itaallanna, kellega Tais kohtusime, kellel head päevad vaheldusid kehvadega.

Istusime ühel hommikul lauas, mul oli 37,5 palavik, tohutult halb olla. Tulin hommikusöögile energiat koguma. Istusime oma väikese kambaga, viskasin nalja, et tuju üleval hoida, sest koolituse lõpp oli lähedal ja kõik olid väga väsinud.

See tüdruk aga peamiselt vaikis, aeg-ajalt ühele ja teisele meie seast ilmaasjata nähvates. Tal käisid nende nädalate jooksul mitmel korral masendushood ja siis ta kurtis oma kehakaalu, kaasõpilaste, õpetajate, miljöö, raha jne üle. Täna oli taas selline päev. Kui kogu me seltskond püüdis tuju üleval hoida, siis tema tõmbas seda järjepanu alla. Seda oli korduvalt juhtunud ja ma juba teadsin tuttavat mustrit. Kui me teda tundide kaupa lohutasime ja ta meelt lahutasime, siis paari päeva pärast halb tuju möödus. Ta ootaski lohutamist ja kaastunnet, sest see oli tema viis sisemise puudujäägi korvamiseks.

Tol hetkel lauas istudes sain aru, et selline meetod ei toimi. Välja pressitud pidev kaastunne seisis nii minu kui ka tema arengu ees. Me kõik tahtsime olla head, aga see kadus kui musta auku, sest selline headuse „tootmine“ polnud enam loomulik. Loomulik oli see, et meil oli kõigil sellest oigamisest kõriauguni.

Lõpuks ma ütlesin: „Kas sa vähemalt ei prooviks natukene omalt poolt pingutada, et hoida seltskonna tuju, mitte vaid nähvata ja mossitada?“ Ta solvus ja ütles, et mul on seda ju lihtne öelda. „Mul ei ole seda lihtne öelda,“ vastasin. „Mul on palavik, nina kinni, hääl ära, mul on kehv olla ja olen väsinud mitte üksnes mitme nädala trennidest, vaid ka haigusest. Ometi annan ma oma panuse selleks, et kõigil oleks hea ja mõnus siin lauas istuda, mitte ei ürita teistelt kaastunnet ja haletsust õngitseda, et mul parem hakkaks. See ei ole lihtne, see on raske, kuid see on teadlik valik, et see, mida ma enda poolt annan, tõstaks meeleolu, mitte langetaks. Ja praegu on väga raske öelda, et ma armastan sind, aga ma olen väsinud su tujudest.“


Tüdruk solvus ja lahkus vihaselt. Minu jutt ütles tema egole, et ma ei hooli temast. Ei saa öelda, et ma oleks end selle pärast oluliselt halvasti tundnud. Mul oli loomulikult kahju, et tal on halb, kuid ma teadsin, et minu haletsemisest, hellitamisest ja komplimentidest ei muutuks olukord paremaks. Ta oleks vihane nii või naa, lihtsalt vihaobjekt oleks erinev.


Olen kohanud veel selliseid inimesi, kellega justkui hakkaks arenema sõprus, kuid suhe kujuneb varsti raske elu kurtmiseks. Esimestel kordadel ma tunnen kaasa ja elan kaasa. Kui ma näen seal aga kujunemas mustrit, mis kordub, siis lõpetan teema üsna resoluutselt.

On olemas tüüp inimesi, kellega alati midagi halba „juhtub“. Üks sellistest tuttavaist saab alatasa peksa, temale tehakse ülekohut, suhtutakse rassistlikult ja lisaks on tal tervisehäda, mis ei luba tal teha suurt midagi peale söömise ja istumise. Loomulikult ei väsi ta kurtmast, kui ebaõiglane elu on tema vastu. Selliseid tüüpe on meie ümber tuhandeid. Nad saavad ebaõiglaselt trahvi, neil on nõme ülemus, nad vahetavad töökohta, sest neid ei osata hinnata, neile satuvad alati kehvad kaaslased jne, jne.


Kui keegi kurdab mulle järjepanu sellise mustri järgi toimuvaid hädasid, on tuum selge – soov saada lohutust, mõistmist ja kokkuvõttes armastust, mis neil puudu on. Ja selline puudujääk on üks lõputu auk, mis mitte kunagi ei täitu, sest see on nende sees – st siis ka ainult nende, mitte sinu lahendada. Lisaks on see elusaatuse ohvri roll aina süvenev ja sinu kaastunne ainult kinnitab seda veendumust, et neile tehakse ülekohut ning neil puudub igasugune vastutus oma tunnete põhjustes.

Sinupoolne kaasatundmine aitab sellele kaasa, et inimene vajub veelgi sügavamale ennast haletsevasse ohvrirolli, kus ainsaks lohutuskiireks saavad lähedaste lohutused ja kaastunne. Kuid see on kõige suurem karuteene, mida vaesele ohvrile osutada saab.


See pole just budalik lähenemine, aga ma ütlen sellistele inimestele, et KÕIK, mis nendega elus juhtub, on nende endi otsuste, mõtete ja tegude lõpp-produkt. Vahel tundub, et me ei saa valida sündmusi ja halbu juhtumusi, kuid alati saame me valida oma suhtumist neisse. Kas me defineerime kogu oma elu möödunu läbi või andestame – see on alati meie valik. Alati. Mitte keegi teine ei saa koormat meie südamesse vajutada valusa pitserina ja mitte keegi ei saa meie koormat andestusega vabastada.


Pärast selle tõe väljaütlemist ollakse tihti solvunud. Kes solvub, tõmbab selliseid õppetunde edaspidigi ligi. Kui aga sina olid see, kes ütles välja tõe, ning tunned seetõttu süüd – tõmbad samuti selliseid õppetunde ligi. Tõmbad, kuni saad aru, et vahel ei aita inimese arengule kaasa ainult sussumussu ja käest hoidmine.

Mul pole just palju sõpru, sest liiga paljud tahavad toituda kaastundest ja haletsusest. See on ju mõnus. Ma tean seda isegi, sest pole minagi sellest patust täielikult puhas. Kui lihtne on asetada süü kellelegi teisele ja tunda end vaese ohvrina. Ja kui mõnus on lähedaste õlalepatsutus „vaene sina!“. See on nii lihtne ja mugav tee.


Väga raske on kaevuda sügavamale ja otsida, milles on MINU vastutus, ja veelgi raskem on seda vajutatud nuppu enda sees aktsepteerida. Rääkimata sellest, et iga päev teha teadlikult tööd, et eirata arstide, õpetajate, ülemuse jne ettekirjutusi ning definitsiooni selle kohta, kes me oleme ja milleks me oleme võimelised. See kõik on meeletult raske ja järjepidev töö. Kuid seetõttu pole mul ka üleliigset energiat, et kellegi teise põhjatut auku kaastunde ja haletsusega täita, kes ei kavatsegi ohvrirollist väljuda, vaid otsib minus üksnes pinnapealse armastuse allikat.


Minu armastus ligimeste vastu on sügavam. Ma ei paku haletsust ja ilusaid sõnu, mis paitavad egosid ja kindlustavad mulle igikestva pinnapealse sõpruse. Ma ei hooli sellest, sest ma hoolin endast rohkem. Ja kuna mul on hoolt enda vastu, siis pole mul ka paanilist soovi hoida selliseid näilisi sõprusi. Kui sõber on valmis kuulama ausat tõde, on valmis arenema ja teab, et ma olen sellisel juhul igal sammul toeks ja abiks, siis on see sõprus, millesse ma panustan.


Mõistagi on päevi, kus midagi läheb halvasti ja meil on soov muret jagada. Mu parim sõbranna on selline, kes alati ütleb, et ta kurdab ära ja siis hakkab tal kergem ning ega tal rohkem midagi selle teemaga olegi. Siis ta kurdab, mina kuulan, kirun kaasa, sest see kaasaelamine on hetkeemotsioonis ju siiski meeldiv ja annab märku, et sind armastatakse. Aga sellistes kurtmistes pole mustrit, kus asjad muudkui juhtuvad ning endal puudub sündmustes vastutus.

See on sõprus, mis kestab eluaja, sest selles on sügavam teadlikkus oma rollist põhjustes. Ja ka tema on minu jaoks alati olemas, kui minu hetkeemotsioonid üle pea keevad. Me teame, et me pole ohvrid, vaid oma elusündmuste allikad ja vastutajad. Seepärast ei kujune meie sõprusest ka teise energia imemist ja ärakasutamist.


Ma ei muretse selle pärast, et mul pole palju sõpru ja et ma olen oma hinnangutes otsekohene. Ma ei saa armastust kulutada inimestele, kes ei soovigi areneda ja imevad energiat nimega „haletsus“.

Aga ma tean, et on paljusid, kes on kogu aeg lähedaste jaoks olemas, annavad, tõstavad, kuulavad, lohutavad ja lõpuks on ise tühjad, sest need imurid ei anna ju vastu, kuna nad on ise veel tühjemad. Kuid teie, päästeinglid, te olete kõige olulisemad enda jaoks. Ärge raisake end! Laske ohvril kasvada. Kui mitte keegi enam neile haletsust ei paku, siis ongi käes aeg suureks kasvada ja see on ilusaim kink, mida sõbrale pakkuda saad – võimalus tugevamaks saada. Ma tean, ma tean, et anda ülekaalulisele sõbrale jäätist, mis teda rõõmustab, on palju lihtsam tee kui teda endaga kõndima kutsuda, mis teda hingepõhjani solvab. Aga areng tulebki raskustest, ainult sealt.


Ära karda teise inimese solvumist, sest see on tema enda peas tehtud automaatne valik. See ei tähenda, et viga on sinus ja sina pole armastusväärne, vaid see tunne kuulub täielikult talle. Kui see tunne jääb, siis olgu nii – sul on teisigi kohti, kuhu oma armastust jagada. Kui ei jää, siis on teil mõlemal võimalus tõusta kõrgemale tasemele.


Tekst: Pamela Maran



27 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page