Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Sain ühe lugejakirja, mis on väga paljude naiste needus ja hingevalu – mida teha olukorras, kus laps on olemas või tulekul, aga mees on justkui puupea. Pikem lugu on näha tasulistele tellijatele, aga olulise sõnumi hüüan siinkohal kõigile naistele välja: Ärge saage lapsi mehega, kelle suhtes on teil VÄHIMGI kahtlus. Naised – teil on kontroll sünnitada lapsi tervesse perekonda, tervete inimeste keskele. Kui mehega on probleeme suhte ajal, millel on oluline määr (st tülid kõrgu

Ma ei taha midagi teha. Kõik on nii raske. Mõtlen, kui hea oleks ära surra – siis saaks puhata. Ma ei viitsi pesta, ei viitsi midagi viisakat selga panna, ei taha mõelda, et peaksin toituma paremini, liikuma rohkem. Tahan ainult maiustada ja istuda. Kõik ajab nii vihaseks. Kõik ajab lihtsalt nii vihaseks. Millelgi ei ole mõtet. Miski ei vaimusta, ei ole huvitav. Ma ei salli oma keha. Minust ei ole midagi enam järel. Kui hea oleks olla surnud. Olen viimase 15 aasta jooksul sel

Kogen iga mõne aasta tagant depressiooniperioode, mida olen neid ka siin kajastanud. Mõnes mõttes on depressioon saanud mulle sõbraks, kuigi mul läheb alati väga kaua aega, et teda ära tunda. Sõber on ta mulle seetõttu, et näen depressiooni kui vana olemisviisi purustajat, millest koorub alati mingi teistsugune versioon minust. Depressioon kui kõige senise kadumine, hukk, suremine, mis on ängistav, segadust tekitav lõputu pimedus, kus kõik hea on kaotanud tähenduse. Ja samas

Kuigi ma olen saanud kõva kooli sellest, et vead enamasti ongi minus, olen teinud ära tiiru, kus ma leian, et vead asuvad ka teistes, et siis tulla tagasi enda juurde. Viimasel ajal olen endalt tihti küsinud: "Kas asi on minus?" Ja sõna "viga" võtan ma seejuures küllalt pehmelt. Võib-olla on pehmem küsida: "Mis VASTUTUS on mul?" Just Leopoldiga koos elades, kes on loonud mulle ruumi tunda kõiki oma tundeid, olen ma tasapisi märganud üha rohkem enda vastutust. Kui ma leian, e

Sain ühe teema ettepaneku privaatselt, mis on minu jaoks vägagi intrigeeriv. Tütre suhe emaga ja kuidas see mõjutab teisi suhteid. Keskendun suures osas üleüldse ema-tütre suhtele ja lõksudele, kuhu me naistena võime kinni jääda, ja kui paaniliselt me peaksime neid suhteid lappima, et siis lõpuks „normaalne mees leida“.

Olen viimased paar kuud lebanud haigevoodis ja vaim on igati proovile pandud. Iga päev on saanud suureks eneseületuseks.

Lugesin eile oma kahe aasta tagust lugu, kus raamatu kirjutamiseks läbitud intervjuude käigus üks mees mind ahistas. See lugu lõi inimesed mitmesse leeri ja oskan seda vaadet paremini selgitada ehk alles täna, mil ma sarnaseid juhtumeid teiste näidetel olen kohanud. Ja olen kindel, et see vaatenurk ei meeldi endiselt väga paljudele.

Ma kasvasin agressiivses, tülisid, karjumist kui ka omamoodi armastust täis kodus. Toona ei tundunudki see armastuse ja vihkamise vahel...

Sõber küsis mult hiljuti huvitava küsimuse: „Kui sul tütart poleks, kas oleksid oma teekonnal sügavamas kohas?“ See kõlas ehk pisut...

Kas sina oled see tüüp, kellele võib alati loota? Inimene, kellele saab alati helistada, kes kuulab, muretseb, annab nõu, alati toetab,...

Ma nutsin täna üle pika aja. Vihast ja jõuetusest. Kolmapäeval sõitsin 100 km Tallinna, koosolek, siis otse joogatundi andma, teine...