top of page

Enesesse naasmine

Updated: Dec 7, 2022

Tütar teatas mõni aeg tagasi, et ta hakkas õpetajale vastu. Tõmbusin kohe valvesse, sest kuigi olen teda julgustanud avaldama oma seisukohti, pole me rääkinud "vastuhakust". "Hakkasin sööklast minema kõndima, aga üks õpetaja küsis, kuhu sa lähed, söö toit lõpuni," alustas ta. "Ma ütlesin, et ma ei soovi rohkem süüa ja läksin ikkagi minema. Ma pole kunagi julgenud niimoodi õpetajale öelda, olen alati tagasi lauda läinud, aga seekord ütlesin "ei"." Huhh, ah et selline "vastuhakk". Olin tema üle uhke. Ta ütles, mida tahtis, ta ei lasknud autoriteedil mõjutada endale vastu astuma ja ta jäi seejuures viisakaks. Tubli! Kui mu lähedased kurdavad raskusi, siis esmalt ma kuulan neid... aga kui probleem jääb korduma, julgustan neid pöörduma algallika poole ning ütlema välja, mida nad tunnevad. Mitte mulle, aga sellele, kellega raskused on tekkinud. Ütle, mida sa tegelikult tunned. Ütle, mida sa soovid. Kogu armastus. Ütle, mida sa tunned. Ütle, mida sa tunned. Olen seda korrutanud tütrele, et ta õpiks avaldama oma maailma ning jääma truuks oma soovidele. Olen näinud kõrvalt palju arenguid ja eriti põnevad on need inimestel, kes seni pole kunagi häält teinud ja on ellujäämismehhanismina tegelenud terve elu teiste vajaduste rahuldamisega. Üks mu sõbrannadest oli ehe näide õpitud headusest. Ta ei julgenud kunagi öelda "ei", jagas, andis, lubas enda arvelt teisi surmaväsimuseni teenida. Kõik on lubatud. Kui tekivad sisemised konfliktid, mida teistele ei öelda, aga selja taga nutetakse, on aeg muutusi teha. Sõbranna rääkis, kuidas tema tundeid ei märgata ning ta jääb omaenda kodus pidevalt sõprade ülelaskmises alla. Aga kas sa ütlesid midagi? "Ei." Kui olin mõni aeg ta kurtmisi kuulnud, ütlesin talle lõpuks: "Sa seisad oma köögis, lased püksid alla, annad nendele inimestele dildo pihku ja lihtsalt lased end p... trukkida, aga mitte midagi ei ütle. Pärast kurdad endamisi, et valus oli. Aga kuidas nad teavad muutuda, kui sa neile ei ütle, mida sa tunned?" Sõbranna naeris. Ta teadis küll, et ta seda teeb. Aga ta polnud veel valmis oma tundeid avaldama. Sellesse peab kasvama. Ja peab kasvama piisavalt kannatades. Kui kannatusi on piisavalt, on saab tõde iseenesest hakata avalduma. See on eneselubamine. Ning siis algab kõige huvitavam osa. Inimesed, kes olid seni meeldivad, tagasihoidlikud, üliviisakad, ülihead, on nüüd justkui "muutunud". Nad ütlevad järsku "ei", nad ütlevad, mis neile ei meeldi, nad ütlevad, et sa tegid haiget. Ja siis nad enam polegi järsku nii meeldivad. Sõprade jaoks, kes armastasid neid ainult selle head tahtva mehhanismi pärast, liiguvad sildistamisse. "Sa oled muutunud. Enne olid sa palju parem. Sa oled järsku nii negatiivne. Mis sul juhtunud on? Keegi mõjutab sind või? Äkki sa ei peaks ....(teraapia, jooga jne) rohkem tegelema."

See uus versioon, kes on enda vastu aus, ei meeldi neile, kes ei ole iseenda vastu ausad. "Hea" mängija meeldib neile, kes mängivad "hea" mängu. Aus inimene ei meeldi ebaausale. Tõeline armastus toetab ehedusse jõudmist. "Mul on küll valus tõde kuulda, aga soovin sellegi poolest, et sa ütleksid, kui ma sulle valu põhjustan. Ma armastan sind ka siis, kui on valus." Kitsid südamed suudavad armastada ainult head osa meist. Ja nad pagevad omaenda ja teiste pimedust kohates. On vaja suurt südant, et hoida enda ja teiste jonni. Sellest hoolimata on see ebamugav või isegi valus. Me ei julge öelda, et meil on raske või et sina ja sina tegite mulle haiget. Sest äkki nad näevadki, et ma pole nii tore ja heatahtlik. Äkki nad pööravad mulle selja, kui ma järsku "vastik" olen. Ja tead mis - pööravadki. Aga pööravad need, kes armastavad sinu teeneid, sinu hea inimese maski, üht väikest osa sinust. Need, kes sind tervenisti ei armasta, lahkuvad. Ja nad peavadki tegema, et teha ruumi neile, kes sind armastavad TERVENISTI. Sest kui sa oled õppinud väljendama oma tegelikke tundeid, teavad uued inimesed algusest peale, kes sa PÄRISELT oled. Ja nad saavad sind armastada ÜLENI. Ja need, kes esialgu lahkusid, solvusid, haavusid, võivad ka naasta. Nad näevad, et sinu armastus ju ei ole kadunud. Sa küll ütled, et aitäh, aeg on külalistel lahkuda, aga armastan teid ikkagi. Sinu ausus ei ole vähendanud sinu armastust. Ning nii mõnigi võib leida tee tagasi, sest kui sa lubad enesel olla, lubad sa olla ka teistel. Sinu süda on kasvanud. Enda tunnete väljendamine PÕHJUSTAB konflikte. Laps võib tunduda ülbe, sest ta ei söö toitu lõpuni. Sõbranna võib tunduda närviline, sest ta ei tee enam sulle külastamisel voodit ära, vaid annab linad pihku. Sõber paistab ükskõikne, sest ta ei taha järgmisele istumisele tulla. Jne. Kui me solvume selle peale, et teine avaldab oma soove või ei tee nii, nagu me tahame või oleme harjunud saama, on meil aeg teha tööd endaga. Pane tähele. See, mida teine teeb - on tema karma. See, kuidas me sellele reageerime - see on meie karma. Kui me laskume teise inimese väänamisse, oleme kaotanud ühenduse endaga. "Söö lõpuni!" (sest MINA pean seda õigeks). "Kas sul on midagi viga, et oled järsku nõudmisi esitama hakanud?" (nõudmised ei sobi MULLE, sest MUL oli mugavam, kui sa kõigega leppisid). "Ma arvan, et sa peaksid ikka nii tegema, kui tahad seda sõprust säilitada." (sest MUL on vaja, et see säiliks ja see on olulisem kui sinu soovid ja tunded). Kui keegi avaldab oma tegelikke soove ja tundeid, mis on seotud TEMA enda käitumise, valikute ja tegudega, ning see sind solvab - on aeg vaadata, millised tunded sa ise oma sees tähelepanuta jätad. Sest mitte keegi teine ei saa mitte kunagi piisavalt väänduda sinu tahtmiste järgi, et sa lõpuks piisavalt rahule jääksid. Ainult sina saad enda sees rahu sõlmida. Ära karda kaotada inimesi, ära karda konflikte. See käib kasvamise juurde. See, kes armastab sind tõeliselt, võtab vastu selle valu, mis on seotud sinu kasvamisega. See, kes armastab, teab, et sinu soov mitte kohtuda; mitte süüa sööki lõpuni; paluda sul tuua külakosti ja mitte ilmuda rohkem tühjade kätega perenaise vaaritamisi nautima; sinu soov jätkata koostööd teisiti jne ei ole mitte rünnak tema vastu, vaid sinu kasvamine sünkrooni oma sisetundega. See, kes armastab, näeb, et sa teed, mida sul on vaja teha. Ja see, kes armastab, toimetab oma valudega ise ega vääna sind oma valusid leevendama. "Jah, ma ikkagi söön selle söögi lõpuni - peaasi, et sul hea oleks." - kas ei tundu absurdne, kuidas me inimesi vääname, kes ei tee nii, nagu me õigeks peame? Kas ei tundu absurdne, kuidas me iseennast vääname teistele meelepäraseks? Aga ma saan aru... olen näinud neid arenguid ja halvakspanu sõpradele, kellega oli mugav aastakümneid... Valu abil püütakse inimest tagasi endisesse kohta manipuleerida ning vahel see õnnestubki. Hirm kaotada sõprust, suhet on nii suur. Aga kas veel hirmsam pole mitte kaotada iseennast teiste ideaalidesse end painutades? Ilusat kasvamist!


Tekst: Pamela Maran.

322 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page