top of page

Andestamine ja mõistmine


„Ma ütlesin meelega nii, et näha, kas sa oled ikka nii teadlik, nagu väidad,” salvas mu sõber, istudes rahulikult mu vastas, hääles ärritunud toon.


Olime juba veidi aega pildunud vastastikku lauseid, millest üks teravam kui teine. Ja see lause torkas eriti valusalt. Ühest küljest ma teadvustasin, et öeldu oli tema hädavabandus tüli alguseks olnud lausele ega omanud sügavamat tõepõhja. Teisalt torkas see just õigesse kohta, et emotsioonid igasuguse ratsionaalse arusaamise ära kustutaksid.


„Kuidas saab inimene, kes peaks sinust hoolima, meelega ja täie tahtlikkusega sulle haiget teha?“ ei mahtunud mulle pähe. „Nüüd ta hindab minu mitme aasta pikkust vaeva selle põhjal, kuidas ma tema hoopidele reageerin! Kuidas ta küll võib!“


Ebaõiglus on terve elu mind raevu ajanud. Kui ma vaikuses endasse vaatan, siis tean, kust see tuleb.


Ebaõiglusest, mida ma lapsena tundsin. Neid juhtumeid oli palju. Mäletan, kui olin veel väike ja isa sundis rihma ähvardusel mind põhjakõrbenud riisi sööma. Raev ja viha pritsisid ta silmist, kui ta rihma viibutades mind laua taha sundis. Röökides pani ta mind oma hukka läinud pada sööma, hoolimata mu taldrikusse kukkuvaist pisaraist. Mäletan, kuidas ta lubas mu vanemale vennale, kes mind kaitsma tuli, tooli vastu pead lõhki lüüa, kui ta eemale ei hoia. See ajas mind veel rohkem nutma ja ma sõin seda riisi soolaste pisaratega.


„Kuidas saab inimene, kes peaks sinust hoolima, meelega ja täie tahtlikkusega sulle haiget teha?“ tundis mu hing.


Pole mõtet tunda pahameelt mu isa vastu, sest ta ei ole enam see inimene, kes oli siis. Ta ei osanud noore mehena teisiti. Keegi ei õpetanud ega näidanud talle teed ja ta ei teadnud, kuidas jääda rasketel hetkedel rahulikuks. Katkised inimesed kasvatavad katkiseid inimesi ja ka tema oli ohver, süütu laps, kes kord sai ülekohut tunda. Nii ka mina.


Kuid siis polnud mul arusaamist andestamisest ja mõistmisest, vaid ainult üks sõnum: „Sinuga ollakse ülekohtune ja siit ei ole väljapääsu!“ Kui ma nüüd olen olukorras, kus mind jälle proovitakse suruda maadligi ebaõigluses ja ülekohtus, lähen ma raevu. Keegi ei kaitsnud mind siis, kui olin väike ja haavatud. Kuid nüüd kaitsevad mu tulised sõnad – sellest sünnivadki tülid.


Raev on automaatne reaktsioon, mis igas lapsepõlvesündmuses aina tugevamalt ja tugevamalt alateadvusse jälje jättis. Aastakümneid. Läheb teist sama palju, et seda mustrit ära kustutada, et taibata, andeks anda, muuta automaatne reaktsioon kellegi halvasti ütlemisest rahuks ja lahtilaskmiseks. Läheb palju-palju aega.


Me oleme KÕIK teel ega tohiks lasta pähe mõtet, et kes tegeleb jooga, budismi, kristluse või judaismiga, on täielik pühak. Ei ole.


Kuid see ei tähenda ka, et igapäevane praktika või palve meid tillukeste sammudega edasi ei viiks.

Jah, joogaõpetajad ka vihastuvad, solvuvad, joovad veini, söövad liha, suitsetavad, ületavad kiirust ja teevad muid sigadusi. Keegi meist ei ole pühak, kel kõik päevad on tiivustatud õnnest, rahust ja andeksandmisest. Areng on märkamine, mitte muutumine „heaks“.


Paljud õpetajad on ühe sammu võrra õpilastest eespool, et näidata valgust neile, kes järel kõnnivad. Kuid see ei tähenda, et nad on juba kohal ning nende edu määratleb see, mida nad söövad-joovad või kuidas solvangutele reageerivad. Neil on lihtsalt see ühe sammu eelis. Neil on omakorda õpetajad, kes on ühe sammu võrra eespool, ja alles kuskil sadade kilomeetrite kaugusel on need, kes on jõudnud kohale.


Varem nutsin ma ehk korra kuus ebaõiglusest ja ülekohtust. Nüüd kolm korda aastas, seejuures jäädes ka vihas teadlikuks, et see kõik on lubatud ja inimlik.


Ärge hinnake oma kaaslasi mõne joogatunni või meditatsiooni põhjal, kui nad endiselt enesevalitsust kaotavad. Suured muutused ei sünni ka aasta või kahega. Märka pisikesi asju ning kiida nendegi eest. Tüli ei ole see koht, kus teise vaeva maha kiskuda, et seejärel tunda heameelt teise valu pärast.


Ja ärge hinnake õpetajaid selle järgi, mis on nende vead. Kui te saate nende tööst jõudu ja inspiratsiooni, siis on õpetaja piisavalt hea. Kui ei saa, siis ilmselt pole ta õpetaja SULLE, kuid ehk teenäitaja kellelegi teisele.


Mulle meeldib ütlemine „Täna oma õpetajat tema puuduste eest. Nii sa tead, et Buddha ei asu väljaspool sind.“.


Me kõik oleme teel. Leia vaid see, kelle järel kõndida, kes oma kõrvale võtta ja keda vedada. Hukkamõistuta ja andestamises.


Tekst: Pamela Maran

47 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page