top of page

360 hingamist

Updated: Dec 7, 2022

Paar päeva tagasi lõppes mu elu kõige raskem väljakutse ja praktikaperiood - 90 päeva nadi shodhanat. Mõned selgitused neile, kes joogamaailma veidrustega kursis pole. Nadi tähendab peenenergia kanalit, mida iidsete tekstide järgi on kehas 72 000. Kui tšakrad on energiakeskused, siis nadid on justkui peened sooned, mida mööda energia liigub. Tšakra on justkui süda, nadi nagu veresoon ja praana e eluenergia nagu veri. Hiina meditsiinis on kanaliks meridiaanid ja energiaks qi (chi). Kui energia voolamine blokeerub ehk nadis on blokk, väljendub see kas mentaalse ebakõlana (nt väsimus, kurbus, ärrituvus jne) ja pikema perioodi puhul lõpuks tugevama füüsilise sõnumiga (valu, haigus jne). Hiina meditsiin abistab nõeltega kanaleid stimuleerides blokkide vabastamist. Joogamaailmas on nadide puhastamiseks hingamisharjutus nadi shodhana ehk vahelduva ninasõõrmega hingamine. (Täpsemad kirjeldused leiad internetiavarustest üles). Tantristlike tekstide järgi peaks hingamiste vahekord olema 1:4:2 (nt 4 sekundit hingad vasakust ninasõõrmest sisse, hoiad 16 sekundit hinge kinni ja hingad paremast sõõrmest 8 sekundit välja. Või siis 5 sisse, 20 kinni, 10 välja. Või 6:24:12 jne). Niimoodi saab puhastada nadid 90 päevaga, AGA... Hingama peaks hommikul, lõunal, õhtul ja enne magamaminemist, ning 90 järjestikust päeva. Kui mu mentor Alex sellest juulikuises Tai laagris rääkis, oli selge, et võtan väljakutse vastu. Eriti seetõttu, et nad teadsid teise õpetaja Christiaaniga ainult üht õpilast, kes selle ka ära tegi :)) Loomulikult saab minust see teine. Tulin Taist tagasi, puhkasin päeva, ning hakkasin aga pihta. Hommikul, lõunal, õhtul, enne magamaminemist. Kehval päeval 4:16:8, kuni 8:32:16. Esimesed päevad olid juba tüütud. Aga kolme kuu jooksul tuleb ette loomaaiakülastusi, sõprade visiite, pulmad, peod, autosõidud, kontserdid... Nii ma hingasin loomaaias, tänavakividel, autos, sõprade juures, sõprade külaskäigul keset vestlust teise tuppa lahkudes, keset ööd, sest unustasin õhtuse hingamise nii hiliseks, et pärast paaritunnist und ärkasin üles, et viimane hingamine ära teha... lõin kõnesid kinni, kes mu metronoomi tiksumisele sisse sõitsid. Vahel kõõksusin nutta, nina kinni hoides, sest olin surmani tüdinud või äratas harjutus ise mingeid emotsioone üles. Päevad kulgesid pidevas tiksumises ja hirmus, et järgmist hingamist ära ei unustaks. Iga päev 15-20 minutit, kokku tund aega nadi shodhanat, mis tähendas, et hoidsin üle poole tunni päevas hinge kinni. Kokku tegin 90 päeva jooksul 360 nadi shodhanat, üle 90 tunni. Iga hommik, lõuna, õhtu, öö, tik-tik-tik metronoomi saatel. Sellega ei harjunud ära. See muutus üha vastumeelsemaks ja vastumeelsemaks ning nii viimase päevani välja, mil polnud mingit pidulikkust ega kergendustunnet. Nädal 4x päevas tiksudes tundus nagu kaks kuud ja kokku need kolm kuud oli lõputu küünlapäev. Kui Alex oleks mulle 80. päeval, mil ma talle oigasin, et ma enam ei taha üht hingamistki teha, teatanud, et nad mõtlesid Christiaaniga selle väljakutse välja, et näha, kes see nii loll on ja selle ära teeb, oleksin ma ka siis 90 päeva lõpuni vehkinud. See oleks seda katsumust isegi kergemaks teinud, sest nii tüütu ja ebameeldiv asi peab olema lihtsalt piinamiseks leiutatud tüng. Nii olnuks see isegi loogiline. Hingamismaraton on nüüd läbi ja veel aeg-ajalt ehmun ma kella vaatama, kas on aeg siirduda istuma ning ninast haarama. Küll seegi möödub. Jälgides kaheksat jäset-yamat (vägivallatus, mõtete puhtus, liigsest loobumine jne) peaksid mu nadid nüüd puhtaks jäämagi. Mis siis lõpptulemus? Väljakutse viimasel päeval tundus, et hingasin end järjekordsesse depressiooni või ilusama kõlaga - hinge pimedasse öösse. Ärevus, rahutus, mõttetus, suutmatus olla, elu mõttetus jne. Aga samal ajal olin ärgas märkama, et keha puhastab end vanadest olemisviisidest vabaks. On, mis on. Olgu siis see. Et ei olegi mingit oreooli pea kohal, maailm ei olegi järsku ilus ja õnnis, keha pole nagu pilv ning ei hõljugi maapinna kohal nagu tolmukübe. Lõpetasin hoopis fliistekiburritos, aukus silmade ja ärevusega. Eks ole olemise viis seegi. Olen paljudes kohtades kaotanud ära eesmärgi või tulemuse, milleni jõudma peaks. Inimlik pool minust ootab muidugi saavutamist ja midagi vägevat. Jumalik pool minus, mis omab tihti suuremat jõudu, lubab olla ja kerkida kõigel, mis antud hetkil tuleb. Kõik, mis tuleb, ongi vägev. Ainult et see "vägev" võib olla peitunud aukus silmadega tekiburritosse. God in rags, nagu öeldakse. Ära lükka ära Jumalat, kes võib su juurde ilmuda kerjusena. Panin siiski tähele, et üle väga pika aja taas joogatunde andes, olen muutunud vaiksemaks, napimaks, heasoovlikumaks õpilaste vastu, sundimata ja piitsutamata ennast ületama, vaid olema just selles, mis parasjagu ongi. Sest ma ju luban endalgi olla tekiburritos. Nii ei nõua ma teisteltki ilmumist enda ette Vägeva Jumala või ideaalse joogapoosi kujul. Nad võivad tulla, nagu nad on, sest ma luban endal olla, nagu ma olen. Mu sõbranna ütles, et ma olin ka viimasel loengul teisiti. Midagi on muutunud. Ilmselt ongi. Aga milliseks, see ei oma tähtsust, sest MILLINE on tulemuste otsimine. Oluline oli vast see, et igal päeval avastasin hinge kinni hoides midagi - teha teraapiaid, anda uuesti loenguid, kogeda, avada, märgata, armastada... ja see teekond, kui tahes vastik, oli olulisem kui see, mis välja tuli - tekiburrito või "teistmoodi" kõnepidaja. Namaste!


Tekst: Pamela Maran.

434 views0 comments

Comentários


bottom of page