Palusin Sleeping Yogini grupis jagada inimestel lugusid, mida koos uurima hakata. Üks selline lugu on mulle erinevates mõtetes tuttav. Ma olen selles olnud ning seda kõrvalt näinud ja käsi laiutanud – kuni kumbki osapool ei soovi südamest muutust, kestab see dünaamika pikki aastaid. Dünaamika, kus naine annab mehele leivapurukesi, päriselt kätt lubamata, ning mees muudkui ootab. Kiri oli selline: „On üks suhe, mis on kestnud viimased 8 aastat ja meenutab juba kindluse piiram

Andsin kunagi loengu vana tuttava kutsel ja kui olin pärast seda lahkumas, hakkas ta pikalt ja laialt lobisema oma eelmisest töökohast. Viisakast „aitäh, et tulid ja head teed“-repliigist kujunes oopus, millel ei paistnud ei otsa ega äärt. Sain aru, et temas oli tohutult kibestumist ja pettumust, mis vajas väljavalamist, vanad kolleegid kirumist, aga kellele? Inimestele, kes haiget tegid, aga ma olin hetkel süütu kõrvalseisja, kes pärast pikka loengut soovis hilja õhtul asuda