Miks on nii raske oma viga tunnistada? Aga kuidas toimida siis, kui sind süüdistatakse ja üldse end süüdi ei tunne? Milline peaks olema „õige“ vabandus?   Mõtlesin nende küsimuste üle pärast viimast konflikti, mis mul isaga tekkis. See oli meie esimene konflikt vist viimase 15 aasta jooksul, kus ma sain tagasivaate oma lapsepõlve ning valgust omaenda varjukülgedele.

Kirjutasin viimati, et oleme koduvahetusplaanidega, mis ideeliselt peaks olema lihtne samm, aga „tänu“ Eesti pankadele osutunud parajaks peavaluks. Tütar (12) küsis hiljuti õigesti, et miks koolis ei õpetata kodu ostmise kohta – kust tuleb raha, mida tähendab pangalaen jne. Ma isegi õppisin neid asju alles täiskasvanueas meestelt. Enamasti õpetataksegi teoreetiliselt, kuidas asjad käivad - keegi ei taha jagada oma isiklikku pangaarveldamist. Aga paremini õpib just selgete näi

Ma ei tea, miks Koit Toome Porsche müük on kõikides väljaannetes, aga Sleeping Yogini kodu müümine pole veel esikaanele jõudnud, sest nii erilist kodu ikka naljalt turule ei satu! No nüüd sattus – aga miks? Kirjutan lähemalt pikast-pikast taustaloost.   Elan 11 aastat Rakveres. Esialgu tõi mind siia töö, nüüd olen jäänud tütre pärast, kes siin koolis käib. Ilma temata elaksin ma tõenäoliselt Tais, kirjutaksin seal raamatuid ja annaksin joogatunde. Aga eks ma jõua seda ka 18 a

Lugesin üht lugu naisest, kes sügavas depressioonis käis terapeudi juures, kes talt küsis, mis tema suurimaks raskuseks on. Tundus justkui tobe, aga naine vastas, et pesemata nõud. Need vedelevad tal nõudepesumasinas, aga selle käimapanemiseks peaks enne nõud üle loputama, aga ta ei suuda sedagi teha. Terapeut küsis, miks ta siis kaks korda ei või nõudepesumasinat tööle panna, ning see oli naisele valgustav hetk – aga tõesti, miks mitte? Depressioonis on raske ka enda pesemin

Mulle jookseb uudisvoogu manifesteerimise superstaari video. Imeilus naine räägib küllusest, õnnest ja edust. Vaatan, et tal on üle miljoni jälgija, ta on olnud ajakirjade kaanel ja suurtel lavadel … Mulle meenub, kuidas see superstaar mõni aasta tagasi spiritualistide festivalil Eestis käies sõbranna AirBnb’s ööbis ja sinna jõhkra laga endast järele jättis ohtrate konfliktidega. Juba majutumise ajal õnnestus tal seal asju ära lõhkuda ja nartsissistliku enesekindlusega kõik s

Tegin üleskutse paar päeva tagasi, et rahvas annaks nõu, mis värvi juuksed värvida. Sealt jäid silma kommentaarid, mis meenutasid muigega mind ennast mõned aastad tagasi ja mis on minus teatud määral siiani. "Aga mõtle, mis on see sügavam emotsioon, mida sa ei teadvusta, mis sind sunnib muutust otsima!" - kirjutasid isehakanud terapeudid. Ma küsiks vastu - aga miks ma seda tegema peaksin? Kui eesmärk on see, et ma kaotaksin ära soovi midagi endas muuta, siis kui kaugele ma p

Lugesin põnevat teemapüstitust, mille emotsiooni („ma ei salli oma elu“) vast paljud teisedki tunnevad, kuigi igaühe põhjus, miks eluga rahulolematu olla, on erinev.   Teema oli aga selline:   „ Olen abielus, imelise mehega ning meil on kaks last. Ja ma vihkan oma elu, iga päeva, tundi ja minutit sellest. Hommikul ärkan mõttega, et saaks ometi juba õhtul uuesti magama. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas keegi saab laste olemasolu nautida. Hommikul ärkad unisena, sest piisavalt ma

Kõndisime Leopoldiga poes ringi ja ta viitas spordipoele: „Lähme ostame sulle tossud! Su omad on juba kulunud.“ Muigasin: „Ei ole tarvis,“ ja kõndisime edasi.   Ta oli alles hiljuti ostnud mulle hirmkalli tagi ja pusa – lihtsalt niisama. Ei mingit tähtpäeva- või „palun vabandust, et haiget tegin“ indulgentset kingitust.   Mõtlesin hiljem, miks on nii raske vastu võtta, kui keegi „lihtsalt niisama“ tahab midagi head teha või kinkida. Üks lugeja kirjutas sarnasel teemal, kuidas

Ma ei armasta seksuaalsuse teemal eriti kirjutada, kuigi mulle meeldib neid teemasid arutada oma kaaslasega ja samuti ka neist lugeda. Kuid olen aru saanud, et ega massiliselt meeldi teistelgi neist teemadest kirjutada, kuigi samas lugeda tahetakse. Hea küll, võtan siis julguse kokku ja kirjutan asjadest, mis on mind aidanud ja mida olen pidanud läbi praktika ja raskuste ise avastama. Äkki siis kellelgi teisel jääb see raskuste osa vahele ning saab kohe rakendama hakata.   Se

Leopold oli ligi nädal aega kodust ära välisreisidel, kui me Nööbiga läbisime ellujäämiskursust kodus. Rahutu kahekuune leppis ainult süles olemisega ning loomulikult tuli terve see aeg kiigutada ja õõtsuda. Kuna tema uneaeg on pool 12 öösel, olid mu selg ja kael terve päeva trampimisest tulivalusad, kõrvad huugasid karjetest ja aju otsis paaniliselt unekübetki.   Leopold teadis, et meil on raske ja ma ei kujuta ette, kui palju süüd ja raskust ta seetõttu seal kaugel tundis,

Õpin viimastel kuudel armastust läbi tohutute raskuste. Läbi kaugenemiste, läbi valude. Õpin ka seda, et mida suurem on mul vajadus olla armastatud, seda enam tuleb mul ka ise armastada.   Nööbike sai just kahekuuseks. Tervet pikka ööund pole ma maganud eelmise aasta juulist. Pea huugab karjetest, mida vahel ei oska leevendada. Kõik asjad jäävad pooleli, sest kogu aeg tuleb joosta. Pooleli jääb söömine, pissimine, koristamine, mõtlemine, rääkimine … elu ise.   Süda, keha, mee

Kohtumised vanematega on hea viis aru saada, kui kaugele oma sisemaailmaga jõudnud oled ja samas heita pilk sellele, kes sa oled ja miks just nii.   Hiljuti tegi katsikuvisiidi mu isa, kes – väikestviisi FB kirjanik – kirjutas pärast sellest külaskäigust oma seinale pika loo. Suurem osa loost läks kirjeldusele, mis probleemid tal autoga olid, ja kõige muu vahel siis tuli lause visiidist, kus võttis teda vastu „hoolitsev perepea ja irooniline tütar“.   Ning selles osas on tal

Kuigi mu suhetest nartsissistidega on aegu möödas, tean, kui paljud heitlevad sellega iga päev – ning see on teile! Tagantjärele on mul hea analüüsida, mida oleks saanud-võinud rasketel hetkedel teha. Aga kui on emotsioonid ja isiklik side, on maailm väga ahtake. Olen lugenud terapeutide soovitusi, kuidas nartsissistiga toime tulla, kuid tundub, et paljudel neist ei ole kogemusi, mis tähendab sellises suhtes olemine.   Millised on üldlevinud soovitused tülis? Jääda tülis rahu

Olen vahel naisteringides kohanud avanemist, kus tunnistatakse pisarsilmi: „Ma olen end kaotanud!“. Ma ei ole sellest päris täpselt aru saanud, mida see tähendab – mis on enese ära kaotamine? Nüüd, seda kogedes, mõistan ma – aa, see ongi siis SEE! Kirjutan „enese kaotamisest“ läbi emaduse, aga viis, kuidas sellest läbi minna, on universaalne. Vahet pole, kas ennast kaotame läbi lahkumineku, lähedase surma, töökaotuse või muu kriisiga – mehhanism on neil sarnane. Tütar saab tä

Praegu pole vist enam eestlasi järele jäänud, kes pole SEDA videot näinud. Et see paisub niivõrd suureks „kampaaniaks“, ei osanud eluski ette näha. Hetkel on videol üle 400 000 vaatamise ja ligi 10 000 jagamist. Vägev!   Olen Tütre lugusid siin lehel väga palju jaganud ja „Luuüdini paljas“ raamatust võib leida lood tema põnnieast. Nüüd, kus lähenemas on teismeiga, muutuvad juhtumid keerukamaks. Viimased neist on draamad kooliga (loe siit ). Aasta alguses vahetas Tütar kooli

Suhte tõeliseks proovikiviks pole mitte ühine reis, vaid ühine laps. Vana hea legend räägib, kuidas paljud paarid lapse kolme esimese eluaasta jooksul lahku lähevad ja samasse statistikasse kukkusin ka mina kümme aastat tagasi.   Mu abielu polnud sugugi pilvine, vaid ikka rohke armastuse ja mõistmisega. Küll oli seal ehk vähe teadlikkust ja tarkust suhte hoidmisest rasketel aegadel. Ma olen kümme aastat kandnud süütunnet sellest, et ma suuresti vastutasin selle  eest, et abie

Olen viimasel ajal üsna palju hinnanguid saanud võõrastelt, kuidas ma oma elu elama peaksin ning see on pannud mind mõtlema selle üle, kuidas ka mina olen teistele jaganud hinnanguid, kuidas nad elama peaksid. Samas olen ma üha rohkem aru saamas, et igaüks peab elama täpselt nii, nagu ta elab, ja minu ettekirjutused tulevad ainult ühest kohast – mõistmise puudumisest .   Mõni aeg tagasi kurtis sõbranna mulle muret, mis minu ülipädeval (nutumärkides) hinnangul tuli tema enda v

Täna saab meil Leopoldiga kohtumisest kaks aastat. Kirjutasin talle järgnevad read

Sünnitusest on möödas täpselt kaks nädalat, aga see tundub nagu kaks aastat. Vahepeal oleme kogenud kümneid erinevaid tundmuste laineid ja elanud kümneid elusid. Kohati tundub, et oleme ka kümneid aastaid vanemaks jäänud.   Ühest psühholoogia loengust meenub, et lapse sünd on lähedase surma järel üks suuremaid stressoreid elus. See pöörab KÕIK pea peale. Kuigi oleme Leopoldiga seda mõlemad varemgi kogenud, oli seekord kõik ometi nagu uus.   Esimesed päevad jõllitasime Nööbike

Esimesed päevad pärast Nööbi tulekut olid päris pöörased. Kuigi sain emaks teist korda, oli see samas pärast 13 aastat nagu täiesti uus kogemus.   Noorim tütar sündis samuti vette ja kui me ta sealt tõstsime, paistis ta esialgu üldse magavat. Köhatas korra hääle puhtaks ja jäi siis maailma uudistama. See oli minu jaoks midagi harukordset, sest vanem tüdruk karjus sünnist saadik ega uudistanud maailma kuude kaupa, vaid karjus-karjus-karjus. Nüüd kohtasin last, kes oli niivõrd