Meie minimaja kerkib jõe ääres üsna visalt. Kuna vaene ehituspoiss peab seal üksinda toimetama ja kulutama pool aega kalameeste minemasaatmisele, keda absoluutselt ei huvita „ERAVALDUS“ silt, siis lepime oludega. Üldiselt on päris kummaline, et inimesed eravalduse sildist suurt ei hooli ja sõidavad autoga uhkelt praktiliselt ukse ette. Oleksin ma natuke ettevõtlikum, teeks sinna väikse Europark vol 2 ja lihtsalt trahviks seal nii et süda lustib. Kui iga päev sõidab õuele park

38 päeva kodust ära olemist on vajunud unustustehõlma vahepealsete pühade, Nööbi haiguse ja minimaja ehitusega. Olen mitmel korral lubanud teha kokkuvõtet meie kogemusest ja nüüd, kus on sisse-välja hingatud ja kahjud kokku loetud, võib seiklusele päriselt punkti panna. Meie ajend kodu välja rentimiseks oli puhtsüdamlikult tunnistades raha. Tol hetkel, kui „ accept “ vajutasime, ei teadnud veel, et see raha osutub kohe eriti vajalikuks. Mõni nädal pärast kodust lahkumist lang

Head imelist ja terviserikast uut aastat kõigile! Olen vist tasapisi 1. jaanuari vaimu jõudnud, kuigi kuupäev näitab juba teist numbrit. Kasutaksin siinkohal toredat Leopoldilt õpitud väljendit, et öelda, kuidas pühad kadusid seekord nagu sitt lehma ihust. Sest peaaegu sõna otseses mõttes nii ka läks. Jääb vaid loota, et sellest sitast saab tulevikuks üks igati asjalik väetis!   Jõuludel olime äsja koju jõudnud ja tõmbasime korraks hinge. Eks ikka selleks, et kohe siis pööras

Rõhutan seekord sõna „meie“, sest 2024 oli küll Draakoni – minu – aasta, aga minu jaoks enda kui üksiku hundi totaalne kadumine ja kõiges „meieks“ hakkamine. Kodu on valmis privaatseks hüpnorännakuks koos muusikaga. Aasta alguses olin viimaseid kuid lapseootel ja andsime Leopoldiga kodus meie kõige viimase muusikalise rännaku sellel aastal. See, et saime seda nii privaatses atmosfääris teha, oli tõeline lõpukirss üle aasta kestnud kontsertide jadale. Küll plaanime naasta juba

Oleme lõpuks ometi tagasi kodus ja see on omaette lugu, kuidas meie kogemus AirBnbtamisega läks. Suurem uudis on aga see, mida me viimased poolteist nädalat tohutu suure hooga teinud oleme. Ja see on minimaja ehitamine! Kuidas me sisult üleöö selleni jõudsime, on juba pikem jutt. Nii et võta tee ja küpsised kõrvale, keera pleedi sisse ja hakkame vestlema …

Olen Nööbikese rahutusest palju kirjutanud ja samas on sellel teekonnal siiani jagada meile õpetusi. Õnneks oskab vastne 9-kuune nüüd omadel käppadel edasi liikuda ja müstilised karjed hommikust hommikuni on lõppenud. Jäänud on küll öökarjed.   Siiamaani tuli Nööpi magamasaamiseks kussutada. Iseseisvalt lihtsalt ei jäänud. Passib või kaks tundi üle oma uneaja, viriseb ja pusserdab, aga tema sõna peab peale jääma. Öösel ärkas ta tavaliselt üle kümne korra. Kui pärast toitmist

Ega siin pikemat sissejuhatust tule, sest lugu on taaskord ülisalajane.

Kogen iga mõne aasta tagant depressiooniperioode, mida olen neid ka siin kajastanud. Mõnes mõttes on depressioon saanud mulle sõbraks, kuigi mul läheb alati väga kaua aega, et teda ära tunda. Sõber on ta mulle seetõttu, et näen depressiooni kui vana olemisviisi purustajat, millest koorub alati mingi teistsugune versioon minust. Depressioon kui kõige senise kadumine, hukk, suremine, mis on ängistav, segadust tekitav lõputu pimedus, kus kõik hea on kaotanud tähenduse. Ja samas

Oleme nüüd üle kahe nädala endise abikaasa korteris kodu loonud ja kuigi päevad on pikad, siis nädalad on läinud kiiresti.

Ta on rääkinud sulle ilusaid sõnu, te olete veetnud koos imelisi hetki, te olete pidanud maha sügavaid vestluseid, ta on sind kuulanud, mõistnud, aga ometi ei taha ta „päris“ suhet. Võtan tükkideks lahti meeste võtted, kuidas hoida naisi lõa otsas, toituda nende energiast ja mitte kunagi päriselt end ära anda. Neid samu taktikaid kasutavad ka naised meeste „sõbratsoonimisel“, aga selguse huvides räägime meestest, kes naisi ootele jätavad.   Kõige keerulisem on aru saada, et s

Viimane nädal on olnud paras hullumaja puhvet, kus ühed tegevused ajavad teist taga ja tundub, et see on kõik alles algus.

Leopold naasis möödunud nädalal Leedu tuurilt. Juba seal kurtis ta, et hakkab vist tõbiseks jääma – kolleeg oli seal terve aja haigusega võidelnud. Kui ma olin viis päeva Nööbiga mässanud, ema abis, sai tema tagasitulekut ikka pikisilmi oodatud, aga oh, häda – tagasi tuli samasugune väetike beebi, kes nüüd tohterdamist vajas. Leopold küll proovis palaviku ja kehva enesetunde kiuste abistada ja toimetada, aga oli näha, kui raske tal oli olla. Sahtlis oli viimane koroonatest ja

Kellel pole pikemalt aega lugeda, siis lühidalt EI OLE. Selle tähenduse, et halloween on saatanlik, deemonlike rituaalidega, mõtlesid välja eurooplased, olles inspireeritud nende esivanemate paganlikest rituaalidest, samas kui kristlased Idas sellist tähendust kõigi pühakute päevale ei omistanud. DEEMONLIKU tähenduse andsid halloweenile inimesed, kes tahtsid oma tõlgendust (!) halloweenist peale suruda.   Kuid kõigest lähemalt.   Halloweeni ajalugu Halloween pärineb iidsest k

Jah, kõik viimseni. Enne kui moraalijüngrid tulevad mulle püha vett pritsima, siis ma täpsustan – inimestena sakime me kõik. Sakkimise all mõtlen ma seda, et me oleme kõik vigased, täis ihasid ja patte … ja ka see on okei.

Meie elu kulgeb siin Rakvere linnas nagu rahulikus hullumajas. Ühest küljest on elu rahulik ja samas hullumaja-taoline ka.

Oleme suure hooga oma tulevase unistuste kodu asju ajanud, mille peale Leopold ütles, et tal juba hakkab pea ringi käima ja ta ei jõua järge pidada. See on see koht, kus meie lähenemised on ühe toika kauged otsad. Kui ma olen rahmeldaja ja kuulipildur, siis tema on … tapariistadega võrreldes, siis see aeglane venituspink, kuhu inimesed käte-jalgupidi kinni pannakse ja vaikselt jäsemeid otsast rebima hakatakse. Aga jättes tapariistad sinnapaika, siis ma saatsin päringud viiele

Ahoi! Pikka juttu ei tule, sest teade on vaid vähestele väljavalitutele.

Oleme nüüd üle kolme kuu olnud rakkes koduvahetusteemadega ja nagu ma viimati kirjutasin, oleme juhatatud tasapisi üks ebaõnnestumine teise järel millegi palju parema poole. Nüüd lõpuks saan ma sellest ka kirjutada, kuhu me jõudsime!

Lugesin pikka ja huvitavat intervjuud Jaak Roosaarega , kes Planet24 krahhi järel läbi põles ja psühhoosiga haiglas lõpetas. Kes oma finantsid Planet24 investeeris, sel ilmselt ei tekita see artikkel mingit kaastunnet, vaid pigem isegi veel rohkem põlgust. Aga ma lugesin Jaagu kirjeldusi ja tundsin palju tuttavlikku. Ma ei ole küll kunagi psühhoosis olnud, aga see teekond sinna on mulle tuttav. Kõik need mõtted ja paranoiad, endale vähidiagnoosi panemine, oma surmast unistami

Kuigi ma olen saanud kõva kooli sellest, et vead enamasti ongi minus, olen teinud ära tiiru, kus ma leian, et vead asuvad ka teistes, et siis tulla tagasi enda juurde. Viimasel ajal olen endalt tihti küsinud: "Kas asi on minus?" Ja sõna "viga" võtan ma seejuures küllalt pehmelt. Võib-olla on pehmem küsida: "Mis VASTUTUS on mul?" Just Leopoldiga koos elades, kes on loonud mulle ruumi tunda kõiki oma tundeid, olen ma tasapisi märganud üha rohkem enda vastutust. Kui ma leian, e