Kuigi mulle meeldib filosoofiliselt heietada, siis seekord tuleb täiesti tavaline lugu, milline oli minu aasta 2023, kui ma seda isegi oma pildigaleriis läbi lappasin.

Lugesin hiljuti üht lugu naisest, kes ütles, et ta vihkab rase olemist. Et ta armastab ja ootab last, kuid ta ei salli, mida ta selle pärast kogema peab. Ilmselt on paljudel rasedatel seda raske mõista – eriti neil, kelle rasedus kulgeb muredeta – ning see mõte tundub isegi et pühadust teotavalt. See on umbes sama, mis öelda, et vihkad lapsi või pensionäre. Nii lihtsalt EI TOHI öelda. Aga ometi ka „ei tohi“ tunded eksisteerivad meis.

Aeg liigub nii tormilise kiirusega, et mõtestan oma sündmused peas lahti, aga kirja panema ei jõua. Teen siis mõned kokkuvõtted lugudest, mis on juhtunud ja lahtiste otstega jäänud. Esimene teema, millega on mässu olnud, on uus raamat „Terve pere kakaraamat“, mille kohta ma ei osanud eluski arvata, et see niivõrd raevukat vastukaja saab. Seda kusjuures enamasti 50+ meeste käest, kes siis on kuulutanud meid kaasautoritega labasteks, pervertideks, tagaluugihuvilisteks jne. Sa

Panen siia ühe häguse sissejuhatuse, sest kogu see lugu on paras emotsionaalne vahutamine, mis kindlasti paljusid valusalt puudutab. Aga olgu see vahutamine siin selleks, et keda see otseselt ei puuduta, arendaks võimet ennast kõrvalt jälgida, sest jumal ise näeb, kui palju meil sellest puudust on. Olen kirjutanud sellest, et tütre kuuendas klassis on tohutu kaos, mille peale ma isegi mõtlesin, kas anda oma panus või mitte. Ületasin oma hirmud läbikukkumise ees ja andsin no

Tasapisi hakkab lähenema aeg, mil peaks tulevasele lapsele nime valima. Tänu tütrele tean, et see on tegelikult üsna vastutusrikas protsess. Toona võtsime seda abikaasaga küllalt kergelt - lihtsalt valimegi välja nime, mis meile mõlemale meeldib. Lihtne! Kui aga aastad edasi kulgesid, leidsin, et see nimi ei olegi tütrele ehk kõige õigem. Mida enam ta kasvas, seda enam kasvas ta justkui oma nimest välja, mistõttu ma kutsun teda tema hüüdnime järgi, mis minu arust talle rohkem