top of page

Unistuste jagamisest


Kui palju sa oma unistusi jagad? Kui palju su lähedased neid toetavad või maha tõmbavad? Jäin selle üle täna mõtlema ...


Olen unistanud ühest korterist juba mitu aastat. Ligi aasta tagasi käisin seda vaatamas ja tundsin kohe: jah, see on MINU koht. TUNNE oli õige. Kuid aeg polnud veel õige.


Jõudsin selle unistuseni nüüd uuesti tagasi. Seekord juba tõsisemalt, päriselt planeerides. Jagasin mõtteid ka emale, kes leidis seejärel palju puudujääke – hind, liiga väike muruplats, odavamaid variante on ju ka jne. Tundsin torget, sest suhtun unistusse erilise õhina ja vaimustusega ... mis pole mitu aastat hääbunud ega ka mu oma peas hõljuvatele kahtlustele alla vandunud. Palusin emalt tuge, mitte kriitikat, sest ma jagasin jagamiseks, mitte nõu küsimiseks.


Samasuguse rõõmu ja õhinaga jagasin mõtet sõbrale, kes leidis samuti palju puudujääke ja tema „lähedaste kogemus on näidanud, et pärast oleksin ma paraja portsu otsas“.

Sel hetkel oli mul juba nutuvõru ümber suu. Olin taas nagu väike laps, kes jooksis vaimustusega, sirelilehed peos, koju ja teatas, et tahab selle eest jalgratast osta. Ema aga ütles: „Küll sa oled loll!“ Aga ma tahtsin ainult seda, et keegi võtaks mul käest, talutaks mind poodi, ja kui müüja oleks öelnud, et sirelilehtede eest ei saa jalgratast, siis võinuks ma nuttes ema põlle sisse joosta. Oleksin sellest õppinud ja samas tundnud, et olen armastatud.


Lugesin kord ühe isa meetodist laste kasvatusel. Kui nooruk tuleb kurtma oma muret, siis küsib ta lapselt: „Kas sa tahad mu nõu või sa tahad, et ma kuulan sind ära ja olen toeks?“ Ja pea alati oodatakse seda viimast.

Kui inimene jagab, siis enamasti seetõttu, et kuulata oma mõtteid kõva häälega kuju võtmas ja tunda käsi seljal, mis kinnitavad: „Ma olen sinuga su unistuses. Ma olen sinuga siis, kui sa kaotad. Ma olen sinuga siis, kui sa võidad.“


Paraku saame enamasti oma mõtetest, unistustest, muredest rääkides lihtsalt nõu. See, kellele jagatakse, tunneb automaatselt vastutust teise inimese käekäigu eest, sest teda on ju jagamisega sellesse teemasse pühendatud.


„Aga mis siis, kui su unistus kukub läbi? Siis olen ju MINA süüdi, et ma midagi ei öelnud. Ma ju ei taha, et sa oleksid õnnetu, sest siis olen ka MINA õnnetu. Ja kuidas ma siis peaksin reageerima? Olema vait, kui ma näen, et keegi teeb vea? Ma ju TEAN, sest mul on olnud neid kogemusi varemgi ...“

See, mille põhjal hinnatakse, on seisukoht, et varasem kogemus suure tõenäosusega kordub ja MINA vastutan tulemuste eest, kartes jääda süüdi, tunda süüd või tunda teise inimese kurbust.


See, kes kardab ja seeläbi nõu pakub, on ego. Ego, mis tahab vältida ebamugavusi, ebameeldivaid tundeid. Lähedase inimese ideed maha tehes või tema mure puhul nõu andes tekib tunne kontrollist, mis justkui aitaks kardetud stsenaariume vältida. „Aga kui ma toetangi teist ja ta päriselt saab haiget, siis on ju ka minu vastutus, et ma midagi ei öelnud!“

Ego on naljakas loom, kes arvab, et ta vastutab teiste inimeste teekonna eest igal hingetõmbel. Ego ei saa aru, et teistel on vaja ka haiget saada, eksida, kukkuda, kaotada ja ta peab lubama teisel neid katsumusi läbida. Armastus on see, kes toetab igal sammul ... ja annab nõu SIIS, kui seda küsitakse.


Siiski-siiski. Tahtsin kontrollida teooriat selle kohta, kas teeme teiste unistusi maha seetõttu, et me ise ei julge riskida ja valu tunda.


Otsustasin oma unistust jagada ka sõbraga, kes on edukas ärimees, elus korduvalt kõrvetada saanud, püsti tõusnud ja alati edasi põrutanud, suuri plaane ellu viinud ja edu saavutanud. Küsisin, mis tema arvab mu ideest osta unistuste kodu.

„Äge on ju!“ vastas ta, üsna ootuspäraselt. „Ja kui sa juba plaanid, mis mul enam öelda on.“

Täitusin suure rõõmuga. Esiteks sellest, et minu hullumeelne, jabur ja võimalik-et-üheksa-aasta-pärast-kahetsen-mõte ei ole täielikult jabur ... Teiseks kinnitas see arvamust, et need, kes julgevad ise riskida, lubavad ka teistel riskida. Need, kes julgevad ise haiget saada, lubavad ka teisel haiget saada ... taustal siiski kajamas vankumatult huilgav entusiastlik kisakoor: „SA SUUDAD KÜLL!!!“


Küsimus on lõpuks lubamises. Lubamises teistel rõõmu tunda, unistada, eksida, valu kogeda, läbi kukkuda ... ja kõige selle juures jääda ergutavaks kisakooriks, mis toetab ja armastab igal etapil, tegemata enda omaks teisele määratud teekonda.


Lubage inimestel unistada. Lubage neil pettuda. Lubage neil muret kurta.

Ja kui te tahate reageerida, siis küsige esmalt: „Kas sa tahad mult nõu saada või tahad sa lihtsalt, et ma sind kuulaks ja toetaks?“


(Lisamärkus: ma kolisin sinna korterisse läbi mitmete katsumuste pool aastat hiljem ja olen nüüd siin ÄÄRETULT õnnelik. Tunnen suurt tänutunnet selle ilu ja samuti tugevuse eest mitte vanduda kõhklevate mõtete ees alla.)


Tekst: Pamela Maran

7 views0 comments

Recent Posts

See All

Opmerkingen


bottom of page