top of page

Projekt Tinder Surprise

Updated: Sep 19, 2022


Hinnanguteta elu, kus kõik on vaid üks suur mäng. Eluvalem kõlab lihtsalt, aga avastan aeg-ajalt nurki, kus ma olen endiselt hinnangute küüsis.

Haigena diivanil lamades ja endale paikseid tegevusi välja mõeldes tekkis idee minna Tinderisse mõtteid otsima. Kui see lause paneb kulmu kortsutama, siis saad aru, mis reaktsioon mul endalgi selle idee peale tekkis. Tinder ... Noh ... See juba ütleb iseenesest kõik.

Kui olin oma ideele hinnangu ära andnud, sain kohe ka oma haprale egole jaole. No mida see küll minust räägib, et MINA (ego!) ronin Tinderisse?! Ja veel hullem, kui seal on tuttavaid – nemad mõtlevad ju siis, et ma otsin meest jne jne. Ahaa! Juba leidsin koha, kus saan oma ego torkida. Lähme siis aga seda ego kohe täiega materdama – TINDERISSE!


Lisaks muule oli minus ka tugev eelhinnang, et Tinder ongi „targale“ inimesele – nagu mina – meelelahutuseks ja sellises kohas „normaalseid“ inimesi polegi. Kui ruttu ma oma arvamusele kinnitust sain!

Ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi naersin, kui neid profiile seal kerides. Kohe alguses kohtasin ma Jeesust, Dalai Laamat, Batmani ja mehi, kes ausalt tunnistasid, et on õnnelikus suhtes, aga otsivad lisa (kiitus aususe eest). Nende profiilide põhjal võib teha täitsa meeste välimääraja, aga see on juba omaette lugu.


Umbes iga 150. kutt sai minu poolt ka „meeldimise“. Vabandan siinkohal kõigi tuttavate ees, kelle ma kõrvale heitsin – ma ei tahtnud tuttavates vetes suhet arendada, vaid midagi UUT õppida. Lisaks vabandan ma selle suvalise venna ees, kellele ma „supermeeldimise“ saatsin, sest ma ei osanud seal alguses õigesti tinderdada.

Tekkis kümmekond kontakti ja jäin huviga ootama, mis on edasine dünaamika. Ma ei alusta kunagi ise vestlusi, sest see juba eraldab teatud tüübid teistest. Mehed, kes ootavad, et naine neile kirjutaks, on niivõrd kanged ja paindumatu egoga, neid riivab sügavalt enda nn „alandamine“ naisele kirjutamisega, et selliselt tüübilt poleks ka midagi uut teada saada. Ha, hinnang!


Tagantjärele mõeldes sain ma jälile järgmistele hinnangutele, mis mul inimeste suhtes on. Ma olen hinnanud mehi selle järgi, et nad sisuliselt oleksid meessoost mina. Ma eeldasin, et nad peavad olema perfektsed selles, mida mina teen. Ehk siis – suurepärane õigekirja tundmine, ladus kirjutamisoskus, karsked eluviisid, mitte suitsetamine, sportlikkus, tahe, töökus, edasipüüdlikkus, edukus, oma ego läbi nägemine, eneseiroonia, rõõmsameelsus, läbinägelikkus, avatus, ehedus, ausus, armastus meemide ja gifide vastu ...

Vau! Millise standardi olin enda teadmata loonud, sain ma aru. Ja milliseid hinnanguid ma täis olin, kui keegi eksis mingigi punkti vastu („Järele, mitte järgi! Vahel, mitte vahest!“).

Aga kõigest sellest sain ma aru siis, kui olin jõudnud neid hinnanguid lahkelt vestlust alustanud meestele jagada.

Kõige esimene õppetund tekkis mul vestlusest, kus sain aru endaks jäämise olulisusest. Märkasin oma kalduvust lasta teisel poolel vestlust juhtida ja vestlusel naturaalselt surra, kui mees pole võimeline teemade hoidmiseks. Otsustasin sellest käitumisest loobuda ja hakkasin vaikselt surevat vestlust ise ergutama. Loomulikult – olles mina ise. Veidi aja pärast sain ma tüübilt kahel korral lause, et ma hirmutan teda (rääkisin kerjusefilosoofiast armastuse otsimisel). Viimaks tuli soovitus: „Tead, ma soovitan sul mitte 10 minuti jooksul nii sügavale minna nende teemadega.“


See torkas ja ma mõtlesin, miks. Sain aru: öeldu torkis taas kohta, et see, kuidas ma loomulikuna olen, ei ole piisav, hea, oodatud, soositud. Seejärel sain aru, et ma saan olla piisav ja hea selle „õige“ jaoks ja ma ei saa kunagi olema piisav „valede“ jaoks. Ma ei saa ennast painutada igasse suunda, mida iga vastutulija minult ootab. Saan olla ainult mina ise ja leida need kaaslased, kelle jaoks minu loomulik mina on äge. Isegi kui ma olen 25 mehe jaoks „LIIGA PALJU“, ei tähenda see, et ma ühe jaoks ei võiks olla just ÕIGE.

Teisalt mõistsin, et iga vestluse dünaamika kujunes välja vastavalt sellele, mida mul ja teisel oli vaja. Mõne tüübiga vahetasimegi gife ja meeme, naersime maailma üle ega jõudnudki „nii sügavale minna“. Sellel tüübil, kelle jaoks ma olin „liiga sügav“, oli vaja kuulda neid sõnu, mis teda niivõrd hirmutasid, et ta pidas vajalikuks hakata mind oma soovitustega muutma. Saan aru, et ma ei saa oodata inimestelt ideaali, et nad mõistaksid minu moodi oma sisemaailma ja väliseid viiteid sellele.


Veel sain ma aru, kuivõrd ära hellitatud olen oma lugejaskonnaga. Arusaam maailmast, mis on mulle nii lihtne ja mu lugejatele kergelt tabatav, on suure osa inimeste jaoks täielik kosmos ja tõega „liiga sügav“. Sain sellest aru ka karantiini ajal, kui ühele Londoni firmale videoloenguid andsin. Kui ma Eestis loengut annan, siis on rahvale üsna selge sümpaatiline ja parasümpaatiline närvisüsteem. Need tüübid polnud isegi kuulnud sellist nime nagu OSHO. Minu jaoks oli äärmiselt silmiavav selgitada neile triviaalseid asju, mida Eesti publik on kuulnud söögi alla ja peale. Kuid samas on siin tegemist TEADLIKU publikuga.


Kui olin viimaks aru saanud, et Tinderis on „Jeesus“, „Dalai Laama“ ja veel väga suur hulk mehi, kes mu mõttemaailmast midagi ei taipa või isegi hirmub selle peale, ning et mul on luba alati jääda iseendaks, siis mõistsin, et olen saanud piisavalt arusaamisi, et tagasi Netflixi kobida ... Kuid ma polnud veel jõudnud selle taipamiseni, kui kõrgete standardite järgi ma inimesi hindan.


Sattusin viimaks paari vestlusse, kus nn täiesti tavalised mehed (kes pole pika patsi ja šamaanitrummiga ega tantrafestivali fännid) kas kirjutasid esimesena mõtteid egost ja maailmast või olid oma lihtsuses ja eheduses täiesti vaimustavad. Ja see oli see, mida mul oli ka vaja taibata. Ei pea oskama perfektset õigekirja, ei pea käima joogatunnis, ei pea olema CEO of World Bank, võib isegi suitsetada või mis iganes „ebasobivusi“ kanda – sügavus ja vaimustus saab kerkida siis, kui sellele standardeid ei seata ... kui hinnanguid ei jagata. Ja selle kõigeni poleks ma jõudnud, kui ma poleks ületanud hinnangut Tinderist.


Maailm ON täis veidrikke, maniakke, hullumeelseid, ägedaid ja toredaid ... aga mitte mingil juhul ideaalseid inimesi. Ainult siis, kui me ei jaga hinnanguid „õigest“ ja „valest“, võime üllatuda ja õppida KÕIGEST.

Äge!


Tekst: Pamela Maran

32 views0 comments

Recent Posts

See All

Commentaires


bottom of page