top of page

Minu naaber Grigori

Kolisin oma praegusesse kodusse ligi kaks aastat tagasi. Unistasin ja vesistasin selle maja peale aastaid varemgi. See ja kohe kõrval asuv maja olid ja on siiani minu jaoks linna ilusaimad. Mingi põhjusel lihtsalt nad kõnelevad minuga ja võib-olla seetõttu, kes nende omanik on.


Kui ma tulin 3 aastat tagasi oma peatset kodu vaatama, ütles maja omanik Grigori (nimed mu lugudes on muudetud), et ta valib, kellele see koht müüa, kuna kõrvalmaja jääb nagunii tema valdusesse ja siis on oluline, et oleks heade naabrite kõrval. Mõistlik.


Aasta hiljem kolisin siia ja hakkasin tasapisi Grigorit lähemalt tundma õppima, kuigi ta käib naabermajas redutamas küllalt harva – tal on elukohti mujalgi.


Kui ta õpetas mulle tehnosõlme selgeks, kutsusin ta kaema uut kööki, mida siin korteris veel polnud, aga mille disainimisega mitu kuud mässasin. Vabandasin ebatäiust, et siin olid veel valged pistikukatted ja lubasin, et mustale köögile tulevad kord ka mustad pistikud. Et ta ikka näeks, et ma iga väiksemagi asja eest hoolitsen tema endisel kinnisvaral.


Kui Grigori tuli järgmisel korral elektrikapist rääkima, olid tal kaasas mustad pistikukatted, mis ta mu valgete vastu vahetas. Kui piinlik mul oli, et ta sellise lükke tegi, kui isegi oma meeski ei tuleks sellise asja peale. „Mis ma sulle võlgnen küll?“ küsisin häbelikult. Ta kissitas endale omaselt silmi ja lehvitas käega: „Las ta olla.“


Kord rääkisime ühisest kuurist ja demonsteerisin seal oma muruniidukit, mille ma poolteist aastat tagasi uuena ostsin ja kordagi käima ei saanud. Palusin endist abikaasat korduvalt see kuhugi seadistamisele viia, aga nii see jäi. Üksinda elades ei käinud jõud enam mitmetestki asjadest üle. Grigori küsis, kas ta võib niiduki kaasa võtta ja korda teha. Tundsin jälle piinlikkust, aga võtsin abi vastu.

Kui niiduk oli tagasi, küsisin jälle: „Mis ma küll võlgnen?“. Mees kissitas taas silmi, lehvitas käega ja ütles: „Rahulikult. Iga asi omal ajal.“


Kuule, ma ostsin küttepuid alusetäie, et kasutage need siis talvega ära,“ ütles ta sügisel. „Ja tõin tehnoruumi ka brikette. Võtke julgelt.“ Lihtsalt niisama. Kord ma tulin koju ja mingi kutt värvis mu treppi, mis ammu koorus eelmisest värvist. Talvel oli juba varahommikul lumi lükatud ja kui Grigori ise oli siin, kärutas ta oma väikse sahaga ringi, et ma ei jõudnud oma labidaga õuegi.


Ma ei jõua tegelikult kokku lugeda, kui palju asju on Grigori lihtsalt niisama teinud nende kahe aasta jooksul. Neid asju on tohutult palju.


Nüüd käime vahel ta juures saunaski, mis tal õue peal on. See on rohkem küll uhke minispaa kui et saun. Külmkapp on tal alati pilgeni erinevaid jooke täis ja „võtke julgelt!“.

Grigoril on mõned laused, mida ta alati korrutab ning olen võtnud üle nagu gurult mantraks: „Päev korraga!“, „Rahulikult!“, „Üle oma varju ei hüppa!“, "Iga asi omal ajal!".

Nende järgi elab ilmselt ta isegi. Käisime kord Leopoldiga ka kõrvalmajas visiidil ja see oli uskumatult uhke! Selliseid kodusid võib Netflixi „Maailma ägedaimate elamute“ seriaalis näha. Iga detail on valmistatud suure pühendumusega ning eks seda oli ka minu praeguses kodus näha.

Grigori elab igas mõttes rikkuses ning ärge laske end eksitada, et ainult rikkana ongi võimalus head teha. Ma tean palju materiaalselt rikkaid inimesi, kes on hingelt nii kitsid ja loevad, küüned endapoole, igat viimsetki senti ja laenuks antud „kingitust“ ka aastaid hiljem. Raha ei garanteeri hingelist headust.


Hingeline rikkus on Grigoril tulnud jumal teab millest. Aga ma imetlen seda siiralt ja tohutult.

Sest ma ei usu, et kui mul oleks maailma uhkeim saun, et ma siis iga nädalavahetus oma naabreid sinna kutsuks. No mõned korrad ikka, aga iga nädal oleks ju vähe tüütu – muudkui helistada ja uurida, kas tahetakse tulla ja mis kell. Viimati ta helistas ka seetõttu, et nägi meie hunnikus pappkaste (sest meil on kontsertideks uued kõlarid!!) ja küsis, kas ta võib need jäätmejaama viia, kuna ta ju „nagunii läheb“.


Ma tahaks öelda, et ma olen kõiges nii läbinägelik, aga Grigori headus jääb mulle müstikaks. Tal ei ole oma headuselt midagi võita ega pälvida. Ta teeb head, sest see on tema olemise viis.


Kuid ma ei peta end sellega, arvates, et tal pole oma inimlikke vigu ja pimedust. Ega ta väga armastanud seda, kui ma kaks aastat tagasi temaga koduhinnas kauplesin :) Aga see, mis temast minusse jääb, on tema headus. Grigori ei teagi, kui palju ta aitas mind siis, kui ma olin siin üksinda ja tundsin, et mu jõud ei käi igast kukkuvast krohvitükist või läbilaskvast katusest üle. Kui palju abi oli tema headusest ja mehelikust jõust.


Ja ma jään seda imetlema, et tal, kellel on kõik materiaalne olemas, valib olla lihtsalt hea. Mitte suurejooneline, mitte tähelepanu püüdev, mitte „mäletad, mida ma aasta tagasi tegin“, aga lihtsalt hea. Väga tagasihoidlikult hea.


Ning ma soovin väga, et ma suudaksin tema headust kuidagi tasuda, aga ainus, mida ma oskan teha – on hoida tema headus ringluses. Ja kirjutada see lugu, et te teaksite, et isetut headust eksisteerib siin ilmas. Ning mil iganes teil on raske, tuletage meelde mantrad: „Rahulikult!“, "Iga asi omal ajal!" ja „Päev korraga!“.


* Liitu meie headust täis järgmiste üritustega :).

1,409 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page