top of page

Maskid, mida me kanname

Updated: Sep 19, 2022


Palju on räägitud maskidest sotsiaalmeedias, aga ega see erine millegi poolest maskidest, mida 99% inimestest kannavad päriselus.

Me kanname maske, sest meil on hirm, et kui meid päriselt tundma õpitakse, kõigi meie vigade ja puudustega, siis me pole armastust väärt. Parem on mitte olla aus, sest ausus oleks eemaletõukav.

Mask: „Mul on hästi pingeline ja raske töö, hambaarstil käik on selle kõrval puhkus.“ - Taust: Ma olen hästi tubli, ma tahan, et näeksite, et ma olen tubli.

„Ma loen ainult kvaliteetset ajakirjandust, Sirpi ja Akadeemiat. Hoian börsi pärast silma peal ka Äripäeval.“ - Ma olen intelligentne, ma ei ole rumal, ma vajan kinnitust sellele, et olen intelligentne.

„Ma olen kogu aeg õnnelik. Mõni asi ehk vahel häirib, aga tegelikult ma õnnelik.“ - Ma tahan näida õnnelik, ma ei taha, et keegi teaks minu kurbust.


„Ei, see ei ole tegelikult nii. Tegelikult tegid Cambridge'i ülikooli teadlased 2017. aasta uuringus kindlaks, et tegelikult on tõde hoopis ...“ - Mul on vaja näidata, et ma olen tark, targem kui teised. Ma vajan tunnustust oma tarkusele, seetõttu ma ka avalikult vaidlen.

„Ei, ma ei ole väsinud. Ma olen küll kuus päeva järjest rasket trenni teinud, aga ma lähen täna kindlasti veel jooksma.“ - Ma pean saavutama ja pingutama, et näida tubli. Ma pean endale tõestama, et ma olen võimekas ja ma tahan, et ka teie seda näeksite!

Jne, jne, jne. Siin võib jätkata listi niivõrd pikalt, et te kõik tunneksite ära mõne maski, mida olete kandnud.

Me tahame NÄIDA intelligentsed, edukad, töökad, õnnelikud, head, vastupidavad, IDEAALSED, et „kuuluda kampa“, et olla armastatud. Meil on VAJA maske, et pälvida armastust.

Selliselt elame me pidevas eituses ja see eituse energia omakorda toidab meie puudusi, et need saaksid meiega kenasti kaasas käia.


Alles siis, kui me vaatame oma puudustele otsa, võtame neilt jõu ja astume sammu paranemise poole.

Mul on valus. See teeb haiget.

Ma vajan abi, ma ei saa hakkama.

Ma kardan.

Ma tunnen end ebaturvaliselt.

Ma ei oska.

Ma ei tea.

Ma ei saa aru.

Ma tunnen end rumalalt.

Ma tunnen, et pole piisavalt hea.

Ma tunnen kadedust.

Ma kuulan Sky Plusi.

Ma loen Barbara Cartlandi.

Ma istun liiga palju internetis.

Ma söön liiga palju magusat, kuid ma pole selle üle õnnelik.

Ja sellest algabki muutus ... RAJUST AUSUSEST algab paranemine. Sellest, et sa julged võtta oma hinge alasti ja näidata, et sul on puudusi. Sest meil KÕIGIL on.


25. detsembril 2015. aastal viisin tütre veel toonase abikaasa juurde ja jõuluõhtu vahejuhtumi pärast nutsin omal silmi peast. Istusin autos, suutmata edasi sõita, ja pöörasin silmad taeva poole. Mamma oli pool aastat tagasi taevaste juurde kolinud ja ma küsisin, et kui ta on seal ülal ja kõike näeb, miks ta laseb mul niimoodi valu tunda, miks ta mind ometi ei aita.

Parim sõbranna just kirjutas mulle, kuid ma ei suutnud talle vastu kirjutada. Saatsin hoopis pildi, kus nutsin, suu kõveras, silmi peast.

See on see, mille sarnased me kõik aeg-ajalt oleme.

Suur osa meie presenteeritavatest fotodest on aga klanitud, meigitud naerupildid. Me oleme ka sellised.

Meis on olemas kõik pooled. Kui me ei esitle ainult parimaid pooli ega varja pimedust, tunnevad teisedki meie seltsis end turvaliselt, olles oma valguse ja pimedusega. Sellest aususest paraneme me kõik. Sellest, kui ma tunnistan: jaa, ma vihastusin, ma tundsin valu, ma lähen närvi, ma kaotan enesevalitsust, ma ei söö kogu aeg ainult spinatilehti, ma ei jõua enam ...

Ja kui keegi armastab mind siis, kui ma olen olnud täielikult aus, siis ta armastab mind täielikult. Nii kaua kuni me näitame maske, armastame me maske, seega armastame puudulikult.


Ma hindan üle kõige neid tohutult tugevaid inimesi, kes on minu poole pöördunud, et öelda: anna mulle nõu, aita, kuidas edasi minna. Mis siis, et neil on edust ja õnnest loodud fassaad – nad on ausad oma puudustes ja see on see, milles peitub tohutu jõud ja tugevus.

Ma näen nende inimeste nõrkust, kes pidevalt kinnitavad, et neil pole häda midagi, neil on kõik tohutult hästi ja tööl kiire, kuid neil on tegelikult veel kolm lisaotsa ja viis last kasvatada ja suur maja, mida nad koristavad üle päeva, ning seejuures on nad rämedalt õnnelikud. Kui kahju mul on nende nõrkuse ja eituse pärast, aga eks see on nende tee ...


Ainus tee paranemisse on RAJU AUSUS oma tunnete vastu. See ei tähenda, et sa pead blogi, kus sa kirjutad kõike, mida sülg suhu toob ja julged kellelegi näkku öelda, et ta on paks. Raju ausus on eelkõige ausus ENDA ehedate tunnete vastu ja seejärel inimeste vastu, kes on sulle kõige lähemad ja kellega sa tahad TÄIELIKKU armastust luua. Ausus pole see, et sa ütled kaaslasele, et tema lohakus on vastik, vaid see, et kui su kallim jätab sokke vedelema, vajutab ta sinus mingile nupule, mistõttu sa loed välja, et ta ei austa sind. Ausus on see, kui sa näitad teisele oma haava ja küsid, kas ta on valmis aitama seda siduda. SEE on ausus.


SELLISEST aususest algab vanade haavade paranemine, mis tekkisid teesklusest püüdmaks NÄIDA hea. See ON valus, see on hirmutav, see peletab eemale inimesed, kes pole valmis oma pimedusega silmitsi seisma, see jätab su ümber väikese ringi inimesi, kes on sama hullud nagu sina ... Aga kõik see tasub lõpuks ära, sest su elu saab olema EHE, hakkab pulseerima kõiksusega ühes rütmis, tooma su ellu ausust ja ehedust ... Ja ainult selline elu saab olema sügav ja TÄIUSLIK.


Tekst: Pamela Maran

13 views0 comments

Recent Posts

See All

コメント


bottom of page