See oli see üks hetk, mil teine ütles midagi, mis vajutas valusa ora su tulitavale kohale... ja vallandus laviin. Konflikt eskaleerus, sõnad lendasid, tsunami käis üle, torm vaibus, aga valutav süda jäi. Sest see, mida tegelikult oli tarvis öelda, jäi ütlemata. See, mis PÄRISELT valu tegi.
Kuidas avada oma tegelikke valukohti? Kuidas jagada, mis sulle päriselt haiget teeb?
Kõige olulisem oma valust rääkimisel on sinu enda arusaam sellest, mis sulle TEGELIKULT haiget tegi.
Tüli võis alata sellest, et su kaaslane ei tulnud koju sel hetkel, mil ta lubas. Nimetame selliseid põhjuseid huumuseks - see, mis on kõige pinnal ja näiline põhjus. Tegelik põhjus on Maa sisemusse peituv tuum.
Mis on tuum, kui keegi ei tule õigeks ajaks kohale? See tähendab, et sind ei peetud vääriliseks, et öelda, et ma ei jõua õigeks ajaks. Sind ei peeta vääriliseks, et õigeks ajaks kohale ilmuda. Sina. Ei. Ole. Oluline. See on TUUM.
Toon veel näiteks ühe vestluse oma emaga. Ta küsis, kuidas mul läheb. Ja ma rääkisin, kuidas ma tegelen oma lähedase tervisemurega ja olen otsinud spetsialiste, pakkunud hoolt, tuge, nõustamist, füüsilist abi jne.
Ema ütles, et tegelikult tuleks tegeleda hoopis teraapiaga. Mõne hetke pärast ta ütles, et ma oma abistamisega koorman teise üle. Lisaks ütles ta, et ma peaksin hoopis oma sisemaailmaga tegelema, et seda olukorda lahata, analüüsida. See torkas. Tema laused olid huumus - pinnapealne põhjus. TUUM seisnes selles, et ta ütles minu valudele, et see, mida ma teen, ei ole PIISAV. MINA ei ole piisav. Ja see, mida ma olen teinud, on hoopis vale ja põhjustab lisaprobleeme. Ja kogu põhjus seisneb üldse minus. Minu valutavatele punktidele ütles ta, et ma ei saa hakkama, olen saamatu ja kogu olukord on minu põhjustatud. Ja SEE on see, mis tegelikult valu teeb. MINA olen vale.
Esimene samm jagamisel on arusaam sellest, mis on tegelikult TUUM. Mida see olukord sinus vajutab. Kui sa pole tuumadega tööd teinud, siis see tähendab, et sul on vaja esmalt olukorrast eemalduda ja reflekteerida, mida TEGELIKULT sinus vajutati.
Unusta detailid - kes, mida ütles, millisel toonil; kes mida tegemata jättis. See on huumus. See on pinnapealne. Kogu mäng on selles - mis TEGELIKULT haiget tegi.
Kui sa saad tuumast aru, siis kogu järgnev avanemine peaks seisnema ainult tuuma ümber.
Kui sa hakkad jagama oma tuumvalu, siis püüa aru saada, et see jagamine vajutab teises inimeses sarnast kohta - SA tegid midagi valesti. Sinus on viga. Sa oled see, kes põhjustab valu.
Seega tuleb sõnadega ümber käia ettevaatlikult ning jagada võimalikult rahulikust kohast - mitte keset konflikti, kus teine inimene on nagunii kaitses ega ole võimeline tuumani laskuma.
Kui hakkad avama, siis alusta sellest, et sa saad teisest ka aru. Näiteks: "Ma saan aru, et sa ei mõelnud midagi halba oma sõnadega." "Ma saan aru, et sa tahtsid mulle nõu anda ja aidata." "Ma saan aru, et sul olid head kavatsused."
Anna signaal, et sa mõistad teise inimese maailma.
Seejärel liigu enda avamiseni. Ebavajalike nõuannete puhul: "Aga sinu öeldu vajutas minus juba EKSISTEERIVALE valusale kohale, et ma ei tegutse piisavalt hästi. Ma tundsin, et sa justkui ütlesid - kuigi ma tean, et sa nii ei mõelnud - et ma ei saa hakkama, ma pean kuidagi teisiti käituma, et siis oleksid asjad hästi." Hilinemise puhul nt: "Aga see, et sa ei tulnud õigeks ajaks ja sa ei helistanud, et sellest teatada, vajutas minus seda kohta, et ma justkui ei ole oluline, pole väärt teatamist, ma pole väärt õigeks ajaks ilmumist. See on nii valus punkt minu sees - see, et ma pole oluline - ning selle kaitsmiseks tekkis minus automaatselt viha. See polnud tegelikult viha sinu vastu, aga see oli kaitse ja võitlus oma väärtusetustunde eest."
Mõnikord leiad sa olukordade alt ka hirmu. "Kui sa ütlesid mulle, et ma võiksin vähem alkoholi tarbida, siis mul tekkis tunne, et sa ei armasta mind nii, nagu ma olen. Mul kerkis hirm, et sa võid mind maha jätta, kui ma olen selline - alkoholitarbija - ja justkui väärtusetu tüüp. Ma kardan, et ma pean olema keegi teine, et sinu armastust teenida, aga ma ju tean sisimas, et ma ei saa keegi teine olla. Ja ma kardan, et varem või hiljem sa jäta mind maha. Iga kord, kui sa ütled, et ma võiksin midagi teisiti teha, siis ärkab minus see hirm olla maha jäetud su poolt, ning selles paanikas liigun ma automaatselt vihastumisse."
Kui sa ägestusid olukorras ja loopisid arutult sõnu, siis ära unusta vabandamist: "Mul on kahju, et ma vihastusin. Ma ei tahtnud sulle tegelikult haiget teha, aga mul oli nii valus, et ma kaotasin kontrolli. Anna mulle andeks, aga mul oli tõesti valus."
Üsna tavaline on teise poole õigustamine ehk siis püüdlus selgeks teha, kuidas teine ei teinud vea, aga viga seisneb sinu tunnetuses. Hea sõnastus selle peale on: "Ma tean, et sa ei tahtnud mulle haiget teha, aga püüa aru saada, et MINU MAAILMAS, minu tunnetuses oli valu. See ei tähenda, et sa tahtsid haiget teha, aga see valu minu sees on päris reaalne ja ma väga vajan, et sa tunnistaksid, et minu sees on valu. Ma ei soovi, et sa tunnistaksid, et sa tahtsid valu teha, aga et sa mõistaksid, et minu sees on valu. Kui sa leiad põhjendusi ja õigustusi, siis mul tekib omakorda tunne, et sa ei toeta mind, kui mul on valus. Ma ei otsi süüdlast. Ma otsin tuge hetkel, mil mul on valus."
Hea on omada selgust ka selles, mida sa tegelikult vajad ning see ka välja öelda. Näiteks: "Ma ei oota sinult nõuandeid või plaane, mida teisiti teha. Ma tahan ainult jagada oma muret. Ma ei taha päästmist."
Või: "Minu jaoks on oluline, et sa järgmisel korral helistaksid mulle ette ja teatad, et sa hilined. Lihtsalt selleks, et ma tunneksin, et ma olen oluline ja et sa arvestad minu tunnetega."
TEA täpselt, mida sa vajad.
Selgita välja, mis oli sügavam valu, mis sinu sees tekkis. Püüa leida, mida sa ootad, et teine oskaks su valusa punktiga arvestada.
Ava läbi "MINU maailma", läbi "MINU valu". Tee seda siis, kui oled emotsionaalselt rahulikus kohas.
Väljenda selgelt, mida sa ootad. Ütle, et sa vajad abi, sest sa ei oska seda raskust üksinda kanda.
Vabanda, kui oled ka oma käitumisega teisele valu põhjustanud.
Kõige olulisem on su enda arusaam oma maailmast. Et sa saaksid aru, mida vajutati ja mida sa vajad. See, kas teine sellega edaspidi arvestab; kas ta sind sinu avamises kuulab - see on juba selle teise inimese karma. Sinu karma on olla oma selguses sinust enesest ning oskuses seda väljendada. Sest see meetod ei ole otsetee kõikide suhete paranemiseni, sest kui teine osapool on täielikus eituses omapoolsest vastutusest, siis on naiivne loota, et teises sünnib muutus. Naiivne on oodata üleüldse muutust kelleski teises. Aga see, et sa tead, mis sulle tegelikult valu teeb ja mida sa vajad, on ainus ja kõige olulisem muutus, mis saab toimuda. Küll ülejäänu eest hoolitseb juba Universum.
댓글