Tundsin paar päeva tagasi hommikust saadik kerget iiveldust. Tuli kergelt ja möödus sekundiga. Tundsin õhtupoole juba kergelt kehvasti ja kutsusin mehe tööle järele, et ta mind koju viiks. No igaks juhuks. Päris kindel polnud, et olen haigeks jäänud – tahtsin lihtsalt kodus pikali visata. Nii, kui autosse istusin, tundsin kasvavat iiveldust. Kodus heitsin end diivanile ja iga minutiga läks olemine hullemaks. Paari tunni pärast juba oigasin painavas iivelduses. Olin kindel, et

11. klass, vahetund koolis, talvine aeg. Istun sõpradega radiaatori vastas ja järsku heliseb kell, mis kutsub meid tundi. Tõusen püsti ja tunnen, kuidas veri tõuseb pähe ning kaotan teadlikkuse. Olen justkui minestanud, aga keha toimetab edasi. Nagu kuskilt pilvede vahelt näen, et väljas paistab päike. Küsin sõpradelt, kas suvi on käes. Püüan kuidagi aru saada, mis ümber minu toimub. Võib-olla küsin veel midagi, aga see oli ainus lause, mis mulle meelde jäi. Edasi on mäluauk.