top of page

Kui keegi sureb


Hiljuti suri üks tuntud andekas ja noor fotograaf. Lugesin ilusaid sõnu, mida tema sõbrad ja kolleegid tema seinale järelhüüetes kirjutasid. Kõikidest sõnadest kõlas, kui armastatud ja hinnatud ta oli.

Mõtlesin, kas ta ise seda ka tundis ja tajus, et teda nii sügavalt austati. Kui palju tema eluajal talle selliseid sõnu kingiti? Mitte lihtsalt repliike „hea töö“, aga mõtteid sama sügavalt ja põhjalikult nagu nüüd, kus ta sellest kõigest osa ei saa?


Küsisin eilegi, mida te teeksite, kui ootamatult on jäänud vähe aega elada. Me ei mõtle sellele, sest aeg on abstraktne mõiste, mille kaduvus ilmneb vaid dramaatiliste sündmuste valus. Ja isegi siis, kui te võite teoretiseerida võimaluse üle, et elada on jäänud nädal, ei tule esimese asjana mõttesse öelda lähedastele kõike seda, mida te iga päev ei ütle. Ja ma ei mõtle „ma armastan sind“, vaid kõik need kaunid sõnad andekusest, heatahtlikkusest, abivalmidusest, ägedatest aegadest, mida vaid lahkunu seinalt võib lugeda.

Isegi teoorias ei hõlma me sõnu, mis praktikas ilmnevad ... Ja see on okei.


Oleme näinud küll neid kettkirju, kus kellegi lähedane ootamatult suri ega jõudnud emaga ära leppida, seega võtke igat päeva kui viimast ja öelge lähedastele, et te neid armastate jne jne jne.

Mitte ükski film ega kettkiri pane meid elama igat päeva nagu viimast. Ja polegi vaja. Sest mis saab siis, kui ütled vanale kolleegile, et sa teda salaja mitu aastat armastanud oled? Ja kui ütled ülemusele, et koostöö temaga on alati olnud lihtne ja oled temalt palju õppinud? Või kui palud emalt andeks, et pole teda piisavalt hinnanud?


Juhtub see, et elavad räägivad vastu ... Nad klammerduvad sõnadesse ja sealt vormuvad edasi dünaamikad, mida kuidagi ette ei näe. Lahkunutega on lihtne. Teie sõna jääb peale ja see ei arene järgmisesse dünaamikasse.


Pigem võiksime teada juba iseenesest, et meid armastatakse, hinnatakse, hoitakse ja väärtustatakse. Igaüht meist. Pole vaja oodata sõnu, mida kirjutatakse lahkunu seinale, sest elavale on neid raske kirjutada. Me peame seda niisamagi teadma, et oleme kallid.


Sulle ei öelda iga päev neid ilusaid sõnu, aga neid mõeldakse.

Sa oled märgatud.

Ilma sinuta on raske.

Sa oled armastatud kellegi poolt.

Sa jätad endast tühimiku, mida keegi ei täida.

Sind imetletakse kellegi poolt, kellest sa seda ei oota.

Sa ei pea elama iga päeva kui viimast ega kallama kõiki lähemaid ja kaugemaid tuttavaid üle austavate sõnadega ... Piisab, kui sa südames nii tunned. Olulisem on see, et sa tead, et ka nemad tunnevad südames nii.


Kuna me elame nii, et homne on alati olemas ja tulemas, ei taipa me väga paljut. Isegi kujutledes oma kohe-kohe saabuvat lahkumist, ei suuda me mõelda, mida tegelikult teha või öelda ... ja see ongi hea. On hea, et me elame teadmises, et homne tuleb. On hea, et me armastame südames salaja ... Sest siis, kui lepime kõige sellega, kuidas me oleme täna ... küll need sõnad vahel siis mokaotsastki pudenema hakkavad.

Hoitud olemist.


Tekst: Pamela Maran

18 views0 comments

Recent Posts

See All

Commenti


bottom of page