top of page

Eneseleidmisest ja enesearmastusest

Olen mõtisklenud, kes see „ise“ on, keda koolitustelt ja laagritest otsitakse. „Ta tegeleb eneseotsingutega.“ Mida see tähendab?

Tihti just naised on need, kes ütlevad nuttes, et nad ei tea enam, kes nad on. Ja see on suitsukate tegelikule otsitavale – õnnele.

Kui meie fookus on töö, pere, sõbrad, üritused, kodu, ning meil pole hetkegi aega, et sisse hingata nende ilu, pole aega, et olla nautimises, tundub, et ükski neist asjadest meid õnnelikuks ei tee. Ning kui mitte miski, millest kogu meie elu koosneb meid õnnelikuks ei tee, tundub, et oleme „end“ kaotanud. Tegelikult oleme aga kaotanud õnne ja rahulolu.


Koolitustel, laagrites ja eneseabiõpikuid lugedes tekib meil viimaks hingetõmbehetk olla ning sellega loome illusiooni, et „ennast“ taga otsides saamegi õnne kogeda. Kuigi see sama õnn oli ka töös, peres, sõprades, üritustel, kodus, kuid me lihtsalt ei võtnud aega, et peatuda ja sellest rõõmu tunda.

Olen kuulnud mitmetest lahkuminekutest „eneseotsingutel“. Tehakse äkilisi kannapöördeid, vahetatakse keskkonda ja inimesi ning tõepoolest – elumuutuste teravus toob meid hetkesse kohale ja võime kogeda ajutist õnne. Aga uus armastus muutub peagi vanaks, liblikad lendavad ära, erutav uus ametipost on jälle vana ning „ise“ on taaskord kaotsis. Pea meeles – „ise“, mida sa otsid, on rahulolu, ei muu.

Kui sa ei tea, mida sa tegelikult tahad, ei koge vägevaid sündmusi, aga oled rahul kõigega, mis käesolevas hetkes sünnib, siis pole ju vahet, mida sa siis „päriselt“ tahad.

Püüan teraapias inimestele selgitada, et enesearmastus ei ole massaaž kord nädalas, vann küünlavalgel koos viinamarjadega või igahommikune mantra peegli ees „ma armastan sind“. Tõeline enesearmastus on lubada endal olla, nagu sa oled, igal ajahetkel. Ja kui sa lubad teistel olla, nagu nemad on, siis on see märk, et oled päriselt enesearmastusse jõudnud.


New age spirituaalsus paisutab enamasti ego veelgi enam. „Sina oled kõige olulisem!“ „Sea ennast esikohale!“ „Sina, sina, sina!“

Selle „mina, mina, mina“ otsingul lõhutakse pered, taotakse rusikaga rinnale, et lõpuks ometi väärtustatakse ennast. Aga kui sa pole õppinud väärtustama teisi enda ümber, on su eneseotsing järjekordne suitsukate, et panna end uskuma, et oled kuhugi jõudnud. „Enese-“ ehk rahulolu otsing on poolik.


Kui sa ei armasta ega austa teisi ja püüad meeleheitlikult „ennast esikohale seada“, pole sul tõelisest spirituaalsusest veel aimugi.

Ka nii võib elada. Ennast kaitstes. Seades end esikohale, valides ennast, arvestades enda huvide ja soovidega. Aga see elu ei erine mitte ühestki teisest egost tulnud kaitsemehhanismist. Sa oled illusoorselt kaitstud, aga varem või hiljem pead endasse kapseldudes aru saama, et ilma teisteta ei saa.


Me tuuseldame mööda ilma ja õpetusi, et olla õnnelikud. Aga kes tuuseldaks mööda koolitusi, et õppida, kuidas armastada oma lähedasi veel rohkem?

„Tulin siia koolitusele selleks, et õppida oma lähedasi veel rohkem armastama.“

Kui ilus see oleks.

Mis sa arvad, kui vahelduseks „enese“ otsimisele, otsid sa ka teisi enda kõrvalt? Võib-olla sinu otsingul teist inimest tõeliselt märgata, päriselt leida, otsingul kogeda TEIST … leiadki sa iseennast?


* Teisi märkama õpi järgmiselt ürituselt.

864 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page