top of page

Aeglane elutempo

Updated: Sep 19, 2022


„Meil räägitakse nii palju töörabamisest ja edukusest ja „Sinu äri heaks! Kõik sinu heaks!“. Tulebki nii välja, et sul ei jää enda jaoks üldse aega. Sul PEAB olema enda jaoks aega.“ („Fred Jüssi. Olemise ilu“, 2020)

Olen kohanud seda mõtet viimasel ajal korduvalt. Viimati pärast trenni kodus. Molutasin pikalt matil ja kuklas vasardas mõte, et ma peaksin juba ammu duši all olema. Kui tolle sepapoisi kätte sain, küsisin – miks? Miks ma ei võiks molutada, niisama olla oma higises kehas trennijärgses vaikuses?


Joogapraktika lõpeb alati lõpulõdvestuse ehk savasana’ga. Täielik lõõgastus, pingutuse äralaskmine. Nagu hirv, keda hunt on taga ajanud, kuid kes on nüüd leidnud varjupaiga. Ta sopsutab korra tagajalgu ning hirm elu pärast on kehas lahtunud. On täiesti uus hetk, möödanik on jäetud. Aga meie laseme 24/7 hundil end taga ajada, lubamata lõdvestust.


Olen tähele pannud, kuidas olen hakanud vaikselt oma hundile jälile jõudma. Mulle meeldib pidevalt võtta hetki, et olla niisama. Pesen ehk pool tunnikest põrandat, aga siis mõtisklen pool tunnikest diivanil. Teen süüa ... siis olesklen jälle niisama. Kirjutan ... puhkan.


Meil on liiga kiire, et niisama olla olemise ilus. „Kes siis töö ära teeb? Tööd kuhjuvad! Aeg on raha! Mul pole sellist võimalust! Ma jään tööst ilma. Ma ei tee siis tööd piisavalt hästi! Ma ei saa hilineda!“ Mõistus on täis programme ja see kandub KÕIGESSE edasi.


Kui istun kontserdil, siis ma sooviks pärast igat laulu istuda mitu minutit vaikuses, et kogetut seedida. Kuid see, kellel on kõige kiirem tagasi asjatoimetuste juurde, on varmas fanaatiliselt plaksutama, kui viimane heli pole jõudnud veel kaduvikku hääbudagi. Tal on kiire järgmise looni, tal on kiire kontserdi lõppu, tal on kiire koju, kiire magama, kiire ärkama, kiire tööle.


Meil on kõigega kiire. Kiire hommikul silmad lahti lüüa ja tormama hakata, sest kohustused ootavad. Meil on kiire viimase kohvitilga luristamisega, sest auto on vaja lume alt välja kaevata.

Pärast seksimist on vaja kiiresti duši alla tormata, sest on piinlik marineerida kehamahlades ja võib-olla ka helide pärast, mis said tekitatud. Meil pole aega, et pärast kulminatsiooni natuke veel teist inimest tunnetada, et märgata, kuidas selle energia viimased noodid ka kaduvikku hääbuvad.


Meil on kiire pärast söögi lõpetamist tõusmise ja edasi tormamisega või nõude pesemisega, märkamata, kuidas keha sööki vastu võtab ja seda töötleb.

Kiirustame, et ühe tegevuse lõppedes kohe teisega alustada. Mitte üht hetke vaakumit, olemist, molutamist, mittemidagitegemist. Uue tegevuse pea sööb eelnenud tegevuse saba. Elust on saanud iseennast neelav madu. Lõputu tegemiste ring.


Ja sul ei jäägi enda jaoks üldse aega, et niisama olla, tunnetada. Liiga kiire on. Ma näen, kust see algab. Näen seda igas tütrele öeldud automaatlauses – „Tee rutem! Kui kaua sul läheb? Ära moluta! Sul läheb kogu aeg nii kaua! Me jääme hiljaks! Meil pole aega!“. Ma kihutan teda taga selle sama piitsaga, mis särises kunagi minu kuklas ja nüüd mind kõiges saadab. Ka temast saab tormaja ja kihutaja ...


Aga võib-olla ma võtan nüüd veel rohkem hetki, et molutada niisama ... ja luban ka teistel molutada niisama. Vahel siis piitsutan end kiirustama, sest vahel võib ka seda teha ... Aga ei piitsuta end siis, kui mul on võimalus logeleda ja ma märkan seda loomulikku vajadust tegemistest taanduda.

Võib-olla huikan isegi varsti metsas nagu Fred Jüssi, suheldes käoga ... Äri nimega Elu heaks oleks see vast kõige ilusam saavutus.


Tekst: Pamela Maran

12 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentários


bottom of page