Mul on pärast lapse sündi kaks suuremat kokkuvarisemist olnud ja põhjus on neil olnud üks – teadmine, et minu soovid ja tahtmised ei loe hetkel vähimalgi määral. Raske on aga tunnistada, et see vangla on suuresti minu enda ehitatud.   Vanema tütre sünnist saab peagi 13 aastat ja mul on siiani selgelt meeles, kui raske see esimene aasta oli. Olin valmis uueks samasuguseks versiooniks ning see ka tuli. Taaskord on tegemist ülitundliku lapsega, kes vihkab lutte, kisendab autosõi

Esimesed päevad pärast Nööbi tulekut olid päris pöörased. Kuigi sain emaks teist korda, oli see samas pärast 13 aastat nagu täiesti uus kogemus.   Noorim tütar sündis samuti vette ja kui me ta sealt tõstsime, paistis ta esialgu üldse magavat. Köhatas korra hääle puhtaks ja jäi siis maailma uudistama. See oli minu jaoks midagi harukordset, sest vanem tüdruk karjus sünnist saadik ega uudistanud maailma kuude kaupa, vaid karjus-karjus-karjus. Nüüd kohtasin last, kes oli niivõrd

Mõnede teemade puhul mul on hea meel, et neid saavad lugeda vähesed väljavalitud, sest on lugusid, mida mul on vaja enda jaoks kirja panna, aga on liiga isiklikud ja valusad, et massidele järamiseks saata. See on üks selline neist lugudest.

Käisin üle pika aja emal külas ja sellest kujunes omamoodi teraapiaõhtu, mis ka mind ennast valgustas. Olin tema pool koos oma 12-aastase tütrega – see oli kolme põlvkonna naiste kohtumine lookas laua taga ja pärast seda leiva luusselaskmine südamepuistamistega.

Mul on emana olnud kõige olulisem roll õpetada tütrele iseseisvat mõtlemist. Järjekordse emadust ülistava loo asemel toon siia hoopis...