Palusin Sleeping Yogini grupis jagada inimestel lugusid, mida koos uurima hakata. Üks selline lugu on mulle erinevates mõtetes tuttav. Ma olen selles olnud ning seda kõrvalt näinud ja käsi laiutanud – kuni kumbki osapool ei soovi südamest muutust, kestab see dünaamika pikki aastaid. Dünaamika, kus naine annab mehele leivapurukesi, päriselt kätt lubamata, ning mees muudkui ootab. Kiri oli selline: „On üks suhe, mis on kestnud viimased 8 aastat ja meenutab juba kindluse piiram

Millest naised küll mõtlevad? Kui ainult saaks nende kolju sisse pugeda ja neid täielikult mõista! See ei ole tegelikult sugugi keeruline. Loe ühe hingetõmbega: „Kas magamistoas sai aken kinni? Hommikul lubas tänaseks vihma. Samas oleks vaja tuba õhutada, aga äkki ma unustan ja pärast sajab voodi märjaks, nagu eelmisel suvel? Parem panen ikka kohe kinni. Oih, titt on meie tekile ilastanud. Kas panen täna voodiriided pessu või homme, kui saab pesu väljas kuivatada?Titt ilastab

Minus oli kunagi üsna palju viha ja kibedust ja ma ei pea seda seejuures halvaks omaduseks. See on kaitsereaktsioon maailma eest, mis näib ohustav, ohtlik, okkaline. Mida vihasem ma olin, seda enam ma kartsin. Viha kaitseb meid ja see on okei tunne.

Ei, naine, sa ei pea saama vormi ja toonusesse. Sa ei pea leidma üles oma naiselikku energiat ega olema painduv. Sa ei pea olema...

Mees on tasakaal ja keskpaik, aga naine on kõik elu äärmused. Naine võib armastada leegitsevas kires, siduda haavad, hellitada poole...

Äsja lõppes jooga- ja meditatsioonilaager Hiiumaa rüpes. Lõpetame laagri alati südame avamise ringiga, kus pärast mitu päeva kestnud ihu...

Sõbranna pani netti üles pildi, kus ta lapsi kallistab. Tema sõbranna küsis seepeale, kuidas ta ikka julges, kui sellel pildil on...