Sünnitusest on möödas täpselt kaks nädalat, aga see tundub nagu kaks aastat. Vahepeal oleme kogenud kümneid erinevaid tundmuste laineid ja elanud kümneid elusid. Kohati tundub, et oleme ka kümneid aastaid vanemaks jäänud.   Ühest psühholoogia loengust meenub, et lapse sünd on lähedase surma järel üks suuremaid stressoreid elus. See pöörab KÕIK pea peale. Kuigi oleme Leopoldiga seda mõlemad varemgi kogenud, oli seekord kõik ometi nagu uus.   Esimesed päevad jõllitasime Nööbike

See rasedus on olnud tõeline üllatuste- ja katsumustejada. Püüan uute väljakutsete ilmumisel uuesti ja uuesti avastada nurki, kus ma olen oma illusioonis kinni ja mida peaksin tegema, et alistuda, kuid näib, et Jumal tahab kõik mu nurgad siin turbokiirusel siledaks saada.   Raseduse hädadest olen kirjutanud korduvalt, aga pole vist maininud oma üliaktiivset emakat, mida ma siiani hädaks pole ka pidanud. Emakas on üks võimas lihas, mis hakkab raseduse lõpupoole tegema harjutus

Mõtlesin möödunud kevadele, kui saime kaaslasega uudise, et oleme lapseootel. Mõtlesin sellele, et väljaspool antud võrrandeid, ma südames (või oma peas) tegelikult lapsi pole soovinud. Ning mõtlesin ka sellele, miks. Suurim põhjus oli iseseisvus – MINU aeg, MINU keha, MINU soovid ja unistused. Ka see, et ÄKKI-ÄKKI meil Leopoldiga ei vea välja ja siis ma saan teha kannaka ning lihtsalt kaduda ilma et miski meid seoks. Äkki ma tahan viie aasta pärast hoopis Tiibetisse pikale m

Tegin positiivse rasedustesti 12 aastat tagasi. Olin toona 22 ja mu käed värisesid neid kaht triipu nähes. Ei planeerinud, ei oodanud, ei...