Mõne päeva pärast avame Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru. Vanast kirikust on saanud nüüd uhke kontserdisaal, viimased ehitustolmukübemed pühitakse põrandailt ja kohe-kohe astuvad lavale muusikud, et lasta kuuldavale Arvo Pärdi teosed. Olen sellele pühendanud pea iga ärkvelolekuhetke viimasel kuul. Kuna me avame maja esimest ja viimast korda, on kõik valmis andma endast rohkem kui inimlikult võimalik. Mõistagi on see võtnud lõivu kõigelt muult. Püüan siiski hoida oma

Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et mul saab kontoritööl järgmisel nädalal juba kaks kuud. See on olnud paras pöörane karussell ning ma ei väsi kordamast – parim, parim otsus sel aastal. Olen tänulik, et olen just SELLEL kohal, sest see tundub bingovõit sattuda kohta, kus saad teha, mida armastad, aga kõige tähtsam – oled ümbritsetud toetavatest inimestest.

Olen viimastel kuudel end leidnud ammu unustatud tegevuses – sirvimas töökuulutusi, täiendamas CV-d, kirjutamas motivatsioonikirju ja käimas töövestlustel. See tee on olnud kaunis põnev, kuna olen olukorras, kus ma võin minna tööle, aga ilmtingimata ei pea. See tähendab, et ma saan valida seda, mis mind PÄRISELT vaimustaks ja mis vähekegi tundub, et ei ole sünkroonis energeetilisel tasandil – saan ma vabalt öelda EI. Miks ma üldse tööd otsin?

Mõned aastad tagasi tegin katsetust tagasi kontorisse minna, sest midagi muud mu elus käsil polnud, ja miks mitte ka lugude jaoks ainest otsima minna. Lisaks igatsesin ma loomingut audiovisuaalis, mida sain edukalt ellu kutsuda oma viimases töökohas enne ettevõtlusesse tulekut. Tahtsin aju teisiti tööle panna ja tekkis ka koht, kus mind justkui vaja oli.