Vajusin eile üle mitmete kuude lõunaunne. Ärkasin iga tunni tagant, laud tinarasked, ja vajusin tagasi magama. Kohati oli tunne, et olen nagu koomas ja ma ei suuda enam kunagi päriselt ärgata. Viimaste kuude raskus oli hakanud vaikselt hajuma ja suutsin üle pika ja ärevuseta magama jääda. Nii sügavalt, et mu keha ei tahtnudki rohkem ärgata. Kui kell oli saanud kuus õhtul, püüdsin end vastumeelselt üles ajada, et mitte pool ööd unetult üleval passida. Olin veel uimane, kui van

Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Mõned aastad tagasi tegin katsetust tagasi kontorisse minna, sest midagi muud mu elus käsil polnud, ja miks mitte ka lugude jaoks ainest otsima minna. Lisaks igatsesin ma loomingut audiovisuaalis, mida sain edukalt ellu kutsuda oma viimases töökohas enne ettevõtlusesse tulekut. Tahtsin aju teisiti tööle panna ja tekkis ka koht, kus mind justkui vaja oli.