Pane rihmad peale, sest ees ootab 5 lehekülge ülevaadet minimaja ehitusest ja rahadraamadest.

Veider mõelda, et oleme juba pool aastat 22-ruudust majakest ehitanud ja ikka pole valmis jõudnud. Maja pole valmis, aga pakub ka "peaaegu valmis"-kujul rõõmu. Kõige suurem viimase aja rõõm on Arensi köök, mis lõpuks ometi valmis sai ja püsti pandi. Aga siis selgus, et maja on nii viltu, mis viltu (tnks esimene ehitaja), et sokliliist tuli uus lõigata - viltune. Ning alumiiniumist profiil, mis läheb töötasapinna alla - see jäi üldse maha. Ning segisti ei jõudnud õigeks ajaks.

Tundub, et kaks täiesti erinevat teemat, aga minu jaoks nii tihedalt seotud ehk siis kuidas ma majaehitusest avastasin viisi, kuidas igaüks, kellel millekski annet on, saab end kodus tööle panna. Oleme minimajaga tasapisi jõudmas siseviimistluseni. Kuigi kodu disainimine on mu üks suurimaid kirgi, osutus see seekord tohutuks peavaluks. Eelkõige küll otsustamatuse pärast. Ainus, mille saime kiiresti selgeks, oli kivipõrand. See tuleb elektrilise soojustusega, seega varbad külm

Oleme lõpuks ometi tagasi kodus ja see on omaette lugu, kuidas meie kogemus AirBnbtamisega läks. Suurem uudis on aga see, mida me viimased poolteist nädalat tohutu suure hooga teinud oleme. Ja see on minimaja ehitamine! Kuidas me sisult üleöö selleni jõudsime, on juba pikem jutt. Nii et võta tee ja küpsised kõrvale, keera pleedi sisse ja hakkame vestlema …

Meie elu kulgeb siin Rakvere linnas nagu rahulikus hullumajas. Ühest küljest on elu rahulik ja samas hullumaja-taoline ka.

Oleme nüüd üle kolme kuu olnud rakkes koduvahetusteemadega ja nagu ma viimati kirjutasin, oleme juhatatud tasapisi üks ebaõnnestumine teise järel millegi palju parema poole. Nüüd lõpuks saan ma sellest ka kirjutada, kuhu me jõudsime!