Pane rihmad peale, sest ees ootab 5 lehekülge ülevaadet minimaja ehitusest ja rahadraamadest.

Nööbikesel on teisipäeval elu esimene sünnipäev ja meie plaan veeta see meie jõeäärses minimajas on totaalselt luhtunud. Kuigi meie algne ehitusmees oli positiivne ja kõik liikus tõusujoones, on viimane kuu–poolteist olnud ainult üks jama teise järel. See on nagu mingi anekdoot juba, et käis ehitaja, tegi tööd ja siis järsku kadus ära. Ma ei tea, kas on veel ametikohti, kus tööpostilt kadumine on niivõrd tavaline?

Meie minimaja kerkib jõe ääres üsna visalt. Kuna vaene ehituspoiss peab seal üksinda toimetama ja kulutama pool aega kalameeste minemasaatmisele, keda absoluutselt ei huvita „ERAVALDUS“ silt, siis lepime oludega. Üldiselt on päris kummaline, et inimesed eravalduse sildist suurt ei hooli ja sõidavad autoga uhkelt praktiliselt ukse ette. Oleksin ma natuke ettevõtlikum, teeks sinna väikse Europark vol 2 ja lihtsalt trahviks seal nii et süda lustib. Kui iga päev sõidab õuele park

Oleme lõpuks ometi tagasi kodus ja see on omaette lugu, kuidas meie kogemus AirBnbtamisega läks. Suurem uudis on aga see, mida me viimased poolteist nädalat tohutu suure hooga teinud oleme. Ja see on minimaja ehitamine! Kuidas me sisult üleöö selleni jõudsime, on juba pikem jutt. Nii et võta tee ja küpsised kõrvale, keera pleedi sisse ja hakkame vestlema …