Oleme 2024. aasta detsembrist alates vuntsinud üles meie jõeäärset minimaja. Lõin alles täna kõik summad kokku ja pidin pehmelt öeldes perseli kukkuma. Kui me maalapi müüki panime, siis saime üldiselt vaimustuses vastukaja. Enamik inimesi ütlesid, et koht on suurepärane ja kui neil oleks vaid raha, ostaksid kohe ära. Mõni ütles ka, et hind on isegi odav, aga noh ... sellegipoolest polnud selleks raha. Üks tundmatu tüüp kirjutas mulle, et ostab 80 000 euroga ära. See tundus mu

Minimaja ehitusega on läinud üle kivide ja kändude. Viimati tegin kokkuvõtte veebruaris, mainides, millise kaose meie ehitaja maha jättis. Seda lapime tegelikult siiamaani. Elektrik tegi oma tööd ära ja õnneks sellega sai laias laastus juhtmemajandus korda. Jätsime aga ripakile torutööd, sest vett ega kanalisatsiooni meie maalapil ei ole ja kui tuleb, siis hajaasustuse programmi abil alles suvel (vesi) või isegi järgmisel aastal (kanalisatsioon). See väike kõrvalejätmine sai

Meie minimaja kerkib jõe ääres üsna visalt. Kuna vaene ehituspoiss peab seal üksinda toimetama ja kulutama pool aega kalameeste minemasaatmisele, keda absoluutselt ei huvita „ERAVALDUS“ silt, siis lepime oludega. Üldiselt on päris kummaline, et inimesed eravalduse sildist suurt ei hooli ja sõidavad autoga uhkelt praktiliselt ukse ette. Oleksin ma natuke ettevõtlikum, teeks sinna väikse Europark vol 2 ja lihtsalt trahviks seal nii et süda lustib. Kui iga päev sõidab õuele park