Olen Nööbikese rahutusest palju kirjutanud ja samas on sellel teekonnal siiani jagada meile õpetusi. Õnneks oskab vastne 9-kuune nüüd omadel käppadel edasi liikuda ja müstilised karjed hommikust hommikuni on lõppenud. Jäänud on küll öökarjed.   Siiamaani tuli Nööpi magamasaamiseks kussutada. Iseseisvalt lihtsalt ei jäänud. Passib või kaks tundi üle oma uneaja, viriseb ja pusserdab, aga tema sõna peab peale jääma. Öösel ärkas ta tavaliselt üle kümne korra. Kui pärast toitmist

Nööbike on saanud kuuekuuseks ja elu on läinud palju lihtsamaks. Mõeldes tagasi raseduse lõpuajale ja esimestele sünnitusjärgsetele kuudele, näen, kui palju emotsioone, tundeid, hormoonidemöllu minus oli, ja selle kõige keskel paanilist soovi tunda taas tasakaalu ja rahu.   Selle aja oleks teinud raskemaks, kui meil poleks Leopoldiga välja kujunenud tugevat suhtluskultuuri, kus me jagame oma mõtteid, tundeid, soove, hirme. Igas raskuses seisime me koos, pead teineteisele toet

Mul on pärast lapse sündi kaks suuremat kokkuvarisemist olnud ja põhjus on neil olnud üks – teadmine, et minu soovid ja tahtmised ei loe hetkel vähimalgi määral. Raske on aga tunnistada, et see vangla on suuresti minu enda ehitatud.   Vanema tütre sünnist saab peagi 13 aastat ja mul on siiani selgelt meeles, kui raske see esimene aasta oli. Olin valmis uueks samasuguseks versiooniks ning see ka tuli. Taaskord on tegemist ülitundliku lapsega, kes vihkab lutte, kisendab autosõi