Head imelist ja terviserikast uut aastat kõigile! Olen vist tasapisi 1. jaanuari vaimu jõudnud, kuigi kuupäev näitab juba teist numbrit. Kasutaksin siinkohal toredat Leopoldilt õpitud väljendit, et öelda, kuidas pühad kadusid seekord nagu sitt lehma ihust. Sest peaaegu sõna otseses mõttes nii ka läks. Jääb vaid loota, et sellest sitast saab tulevikuks üks igati asjalik väetis!   Jõuludel olime äsja koju jõudnud ja tõmbasime korraks hinge. Eks ikka selleks, et kohe siis pööras

Krishnamurti vestlus 1985. aasta 1. jaanuaril: „Huvitav, mida me uue aasta all mõtleme. Kas see on aasta, mis on täiesti värske, midagi, mida pole kunagi varem juhtunud? Kui me ütleme midagi uut – kuigi me teame, et päikese all pole midagi uut –, kui räägime õnnelikust uuest aastat, kas see on tõesti meie jaoks uus aasta? Või kordub see sama vana muster ikka ja jälle? Samad vanad rituaalid, samad vanad traditsioonid, samad vanad harjumused, järjepidevus sellest, mida oleme te