Olen viimastel kuudel end leidnud ammu unustatud tegevuses – sirvimas töökuulutusi, täiendamas CV-d, kirjutamas motivatsioonikirju ja käimas töövestlustel. See tee on olnud kaunis põnev, kuna olen olukorras, kus ma võin minna tööle, aga ilmtingimata ei pea. See tähendab, et ma saan valida seda, mis mind PÄRISELT vaimustaks ja mis vähekegi tundub, et ei ole sünkroonis energeetilisel tasandil – saan ma vabalt öelda EI. Miks ma üldse tööd otsin?

Lugesin hiljuti ühe ema lugu, kes kirjeldas, kuidas ta pärast teise lapse sündi musta auku vajus. Depressiooni kuvand on üldiselt eluisu kaotamine või tegevusetus. Vähe räägitakse depressiooniga kaasnevast raevust ja vihast, mis on pigem aktiivne emotsioon ega seostu depressiooniga. See ema kirjeldas viha oma laste vastu, soovi neid adopteerimisele anda, viha nendega tegelemise vastu ning lõputuid süütundeid nendest tunnetest. Lõpuks pöördus ta arsti poole, kes diagnoosis sün

Pane rihmad peale, sest ees ootab 5 lehekülge ülevaadet minimaja ehitusest ja rahadraamadest.

Selle suve kiireim aeg näikse lõppenud olevat. Leopoldi sünnipäeva ajas taga meie maakoha kahepäevane talgutamine, millele tuli kohe otsa minu sünnipäev. Ainult paar sündmust, aga stressi oli kõigega omajagu, et vaat’ paki lõpuks asjad kokku ja koli üksinda koopasse elama. Kuigi need sündmused olid väikesed, siis ma mõistan ennast, miks kogu see kuu algus niivõrd dramaatiliseks kulges.

Veider mõelda, et oleme juba pool aastat 22-ruudust majakest ehitanud ja ikka pole valmis jõudnud. Maja pole valmis, aga pakub ka "peaaegu valmis"-kujul rõõmu. Kõige suurem viimase aja rõõm on Arensi köök, mis lõpuks ometi valmis sai ja püsti pandi. Aga siis selgus, et maja on nii viltu, mis viltu (tnks esimene ehitaja), et sokliliist tuli uus lõigata - viltune. Ning alumiiniumist profiil, mis läheb töötasapinna alla - see jäi üldse maha. Ning segisti ei jõudnud õigeks ajaks.

Päris huvitav vahejuhtum tekkis, et mõtlesin kohe vahekohtunikke kasutada. Ehk siis – mida arvate loost teie? Üks tundmatu daam, ütleme...

Minimaja ehitusega on läinud üle kivide ja kändude. Viimati tegin kokkuvõtte veebruaris, mainides, millise kaose meie ehitaja maha jättis. Seda lapime tegelikult siiamaani. Elektrik tegi oma tööd ära ja õnneks sellega sai laias laastus juhtmemajandus korda. Jätsime aga ripakile torutööd, sest vett ega kanalisatsiooni meie maalapil ei ole ja kui tuleb, siis hajaasustuse programmi abil alles suvel (vesi) või isegi järgmisel aastal (kanalisatsioon). See väike kõrvalejätmine sai

Nööbikesel on teisipäeval elu esimene sünnipäev ja meie plaan veeta see meie jõeäärses minimajas on totaalselt luhtunud. Kuigi meie algne ehitusmees oli positiivne ja kõik liikus tõusujoones, on viimane kuu–poolteist olnud ainult üks jama teise järel. See on nagu mingi anekdoot juba, et käis ehitaja, tegi tööd ja siis järsku kadus ära. Ma ei tea, kas on veel ametikohti, kus tööpostilt kadumine on niivõrd tavaline?

Tundub, et kaks täiesti erinevat teemat, aga minu jaoks nii tihedalt seotud ehk siis kuidas ma majaehitusest avastasin viisi, kuidas igaüks, kellel millekski annet on, saab end kodus tööle panna. Oleme minimajaga tasapisi jõudmas siseviimistluseni. Kuigi kodu disainimine on mu üks suurimaid kirgi, osutus see seekord tohutuks peavaluks. Eelkõige küll otsustamatuse pärast. Ainus, mille saime kiiresti selgeks, oli kivipõrand. See tuleb elektrilise soojustusega, seega varbad külm

Meie minimaja kerkib jõe ääres üsna visalt. Kuna vaene ehituspoiss peab seal üksinda toimetama ja kulutama pool aega kalameeste minemasaatmisele, keda absoluutselt ei huvita „ERAVALDUS“ silt, siis lepime oludega. Üldiselt on päris kummaline, et inimesed eravalduse sildist suurt ei hooli ja sõidavad autoga uhkelt praktiliselt ukse ette. Oleksin ma natuke ettevõtlikum, teeks sinna väikse Europark vol 2 ja lihtsalt trahviks seal nii et süda lustib. Kui iga päev sõidab õuele park

38 päeva kodust ära olemist on vajunud unustustehõlma vahepealsete pühade, Nööbi haiguse ja minimaja ehitusega. Olen mitmel korral lubanud teha kokkuvõtet meie kogemusest ja nüüd, kus on sisse-välja hingatud ja kahjud kokku loetud, võib seiklusele päriselt punkti panna. Meie ajend kodu välja rentimiseks oli puhtsüdamlikult tunnistades raha. Tol hetkel, kui „accept“ vajutasime, ei teadnud veel, et see raha osutub kohe eriti vajalikuks. Mõni nädal pärast kodust lahkumist langes

Head imelist ja terviserikast uut aastat kõigile! Olen vist tasapisi 1. jaanuari vaimu jõudnud, kuigi kuupäev näitab juba teist numbrit. Kasutaksin siinkohal toredat Leopoldilt õpitud väljendit, et öelda, kuidas pühad kadusid seekord nagu sitt lehma ihust. Sest peaaegu sõna otseses mõttes nii ka läks. Jääb vaid loota, et sellest sitast saab tulevikuks üks igati asjalik väetis! Jõuludel olime äsja koju jõudnud ja tõmbasime korraks hinge. Eks ikka selleks, et kohe siis pööras

Rõhutan seekord sõna „meie“, sest 2024 oli küll Draakoni – minu – aasta, aga minu jaoks enda kui üksiku hundi totaalne kadumine ja kõiges „meieks“ hakkamine. Kodu on valmis privaatseks hüpnorännakuks koos muusikaga. Aasta alguses olin viimaseid kuid lapseootel ja andsime Leopoldiga kodus meie kõige viimase muusikalise rännaku sellel aastal. See, et saime seda nii privaatses atmosfääris teha, oli tõeline lõpukirss üle aasta kestnud kontsertide jadale. Küll plaanime naasta juba

Oleme lõpuks ometi tagasi kodus ja see on omaette lugu, kuidas meie kogemus AirBnbtamisega läks. Suurem uudis on aga see, mida me viimased poolteist nädalat tohutu suure hooga teinud oleme. Ja see on minimaja ehitamine! Kuidas me sisult üleöö selleni jõudsime, on juba pikem jutt. Nii et võta tee ja küpsised kõrvale, keera pleedi sisse ja hakkame vestlema …

Olen Nööbikese rahutusest palju kirjutanud ja samas on sellel teekonnal siiani jagada meile õpetusi. Õnneks oskab vastne 9-kuune nüüd omadel käppadel edasi liikuda ja müstilised karjed hommikust hommikuni on lõppenud. Jäänud on küll öökarjed. Siiamaani tuli Nööpi magamasaamiseks kussutada. Iseseisvalt lihtsalt ei jäänud. Passib või kaks tundi üle oma uneaja, viriseb ja pusserdab, aga tema sõna peab peale jääma. Öösel ärkas ta tavaliselt üle kümne korra. Kui pärast toitmist

Oleme nüüd üle kahe nädala endise abikaasa korteris kodu loonud ja kuigi päevad on pikad, siis nädalad on läinud kiiresti.

Viimane nädal on olnud paras hullumaja puhvet, kus ühed tegevused ajavad teist taga ja tundub, et see on kõik alles algus.

Leopold naasis möödunud nädalal Leedu tuurilt. Juba seal kurtis ta, et hakkab vist tõbiseks jääma – kolleeg oli seal terve aja haigusega võidelnud. Kui ma olin viis päeva Nööbiga mässanud, ema abis, sai tema tagasitulekut ikka pikisilmi oodatud, aga oh, häda – tagasi tuli samasugune väetike beebi, kes nüüd tohterdamist vajas. Leopold küll proovis palaviku ja kehva enesetunde kiuste abistada ja toimetada, aga oli näha, kui raske tal oli olla. Sahtlis oli viimane koroonatest ja

Kellel pole pikemalt aega lugeda, siis lühidalt EI OLE. Selle tähenduse, et halloween on saatanlik, deemonlike rituaalidega, mõtlesid välja eurooplased, olles inspireeritud nende esivanemate paganlikest rituaalidest, samas kui kristlased Idas sellist tähendust kõigi pühakute päevale ei omistanud. DEEMONLIKU tähenduse andsid halloweenile inimesed, kes tahtsid oma tõlgendust (!) halloweenist peale suruda. Kuid kõigest lähemalt. Halloweeni ajalugu Halloween pärineb iidsest k

Meie elu kulgeb siin Rakvere linnas nagu rahulikus hullumajas. Ühest küljest on elu rahulik ja samas hullumaja-taoline ka.