top of page

Teismeliste draamad ja armastusse jäämine

Tasapisi jõuab kätte aeg, mil Tütar siirdub noorukiikka. Näen temas nii last kui ka kujunevat eraldiseisvat üksust. Muutused toovad kaasa ka segadust ja arusaamatuid emotsioone, milles me mõlemad navigeerimist õpime. Otse öeldes - tema tujud muutuvad drastiliselt, mängides minu kannatlikkuse ja kaastunde piiridel.


Olime veetnud just mitmetunnise seikluse värskes õhus tütre ja Leopoldiga, kui enne koju jõudmist oli tarvis veel keha kinnitada. Tütar oli üllatunud, et me ei lähegi koju, vaid sööma, ja tema tuju kukkus kohe nulli.

Mõistsin samas, et küsimus ei olnud selles ühes sündmuses, vaid siin oli terve jada asju, mida ta koguda jõudis. Eelmisel õhtul mängisime uut mängu ja ilmselt kippusin tema jaoks reeglite osas liigselt targutama. Hommikul omakorda lugesin moraali koduste tööde jagamisest ja vastutusest, mis ta tuju samuti rikkusid.

Väljas seigeldes sai ta turnides haiget ja seegi rikkus tuju. Tema tahtis edasi möllata, kui mina kogu peo kokku pakkisin. Nüüd tahtis ta kohe koju saada, aga mina vedasin ta sööma.


Istusime kohvikus menüüde ees, Tütar vaikis.

"On sul kõht tühi?" küsisin.

"Ma ei tea," vastas ta mornilt.

"Siin on lõhe kartulipudruga - soovid seda?"

Tema vaikib.

"Äkki tellin sulle juustupallid?"

Tema vaikib.

"Võib-olla soovid värskete marjadega smuutit?"

Vaikus.


Teenindaja tuli tellimusi kirja panema. Küsisin uuesti tütrelt, mida ta soovib.

"Mul pole kõht tühi," vastas tema.

Tellisin igaks juhuks juustupallid - kui ümber mõtleb, siis midagi ikka saab ja kui ei taha süüa - küll need pallid Leopoldiga ise sisse ajame.


Ootasime oma sööki pikalt, Tütar mossitamas. Kui praed hakkasid valmima, otsustas Tütar, et ta ikkagi tahab lõhepraadi.

Siis oli minu vint üle keeratud.

"Nüüd enam ei saa," ütlesin rahulikult. "Sa pead õppima otsustama õigel ajal. Meie söögid juba tulevad ja sinu praad jõuab siis, kui oleme lõpetanud ja peame hakkama sinu järel ootama, sest sina mossitasid, kui oli aeg tellida. Mina tahan ka juba koju jõuda, päev oli kõigi jaoks pikk," jorisesin vastu.


Tütar sõi pisaratega võideldes juustupalle ja ma võtsin talt käest. "Kodus saad midagi juurde, kui juustupallidest ei piisa." Silitasin ta kätt.

Tahtsin talle näidata, et ta on toetatud tema segadustundes, kuid samas peab ta õppima arvestamist.

Mäletan, kuidas mul endal olid teismelisena hetked, mil emotsioonid lõid üle pea, läksin lukku, sulgusin endasse ja lõpuks nutsin. Ning siiani kajab mul kõrvus: "Mine teise tuppa, keegi ei taha seda vingus nägu näha." Ehk minu tunded on koormaks, on ebameeldivad, vastikud. See õpetas mind elus oma tujusid alla suruma.


Ma ei tahtnud, et mu Tütar sama tunneks. Et ta ei tohi mossitada või sulguda. Ta võib seda teha, aga see ei tähenda, et lähedus tema vastu kaoks. Tahtsin, et ta tunneks - sa võid mossitada, aga pead vähemalt suutma öelda õigel hetkel, kas tahad süüa või ei. Ja kui sa saad ka karistuse, ma ikka hoian sul käest, siin samas. Ma ei lükka sind ära.


Kuid mul oli ikkagi halb tunne, et ma ei leidnud enam paremat lahendust, kuidas endale kindlaks jääda ja samas natuke veel rohkem pehmust tuua. Minu enda jonn hoidis mind paremat lahendust nägemast.


Ja siis ütles Leopold: "Kas sa soovid, et me tellime sulle toidu kaasa ja saad siis kodus süüa?"

Tütar noogutas.

Ma ei tulnud ise nii lihtsale lahendusele. Ja mul oli nii suur kergendus, et Leopoldist sai kolmas jalg taburetile, mis kahe toe abil ohtlikult kiikus.

Leopold ei asetanud mind olukorda, kus minu resoluutne otsus mitte jääda kambakesi Tütre söömist ootama, oleks ümber pööratud - "No las ta siis seekord olla - ootame ta ära." Ja siis oleks minu haavunud laps tundnud, et minu soovid ei loe.

Ning samas ei jäänud ta olukorrast kõrvale, kartmata sekkuda. Ta ütles täpselt seda, kus kõik said poolel teel kokku, ja jäid tundma võitjana. Olin talle tänulik, sest ta oli tugi seal, kus mina jäin nõrgaks.

Ning selline peaks olema teineteist toetav vanemlus, kus antud hetkel tugevam pool ajab edasi joont, mida üks alustas, aga nii, et kellelegi poleks selga keeratud. Ei keerata selga kaaslasele ega ka lapsele.


Tütar sõi kodus oma prae ära ja puges kaissu. Palusin tal kirjeldada endas toimuvat ja ta ütles: kurbus, segadus, tühjus.

Ma tean neid tundeid hästi. Võtsin ta jalad kaissu ja jäime mõlemad magama. Et ta tunneks, et ka siis, kui me jonnime, kui me oleme mõlemad väsinud - ka siis on ta hoitud. Ja kui me vahel tõesti ei jõua, küll armastus sekkub, et tulla appi. Seekord oli tal Leopoldi nägu.

800 views0 comments

Recent Posts

See All

Opmerkingen


bottom of page