top of page

Spirituaalsuse müüdid vol 299


Mulle kirjutas hiljuti üks kunagine õpilane, kelle tegemistest pole ma ammu kuulnud. Tema loal jagan seda lugu, sest see puudutab paljusid, kes on vaimsel teekonnal ning lillede ja liblikate asemel lõpetavad sügavamas kuristikus kui enne.

Selle noormehe elu pole olnud lihtne ja ta on elanud karmi elu. Päriselt karmi, mitte lihtsalt kõvatades, et näida mingitmoodi. Aga ta kirjutas nii: „Mäletan sinu viimast tundi, see oli vist 2019. aastal. Pidasin sind algajaks: sa ei tea muhvigi, sa ei räägi energiast, nähtamatust maailmast, süsteemimängudest, tumedast maailmast pole juttu jne.

Ma lendasin kaks aastat kusagil pilvedes, käisin erinevates praktikates, olen iseseisvalt teinud praktikaid, lugenud tohutult blogisid, kuulanud podcast’e, vaadanud videoid, lugenud raamatuid ...

Sel sügisel arvasin, et teen 9-kuuse mooduli läbi ja olen pärast seda miljonär. Lõppes kõik sellega, et olen enamiku oma asjadest maha müünud – alates asjadest kodus, lõpetades autoga. Lugesin postitusi sellest, et kes teeb tööd, on ori, raha tuleb ise minuni.

Nüüd on kõigest puudus ... Ma niiiiiiii uskusin sellesse, et tõesti VÄLINE vaimude energiate maailm toetab mind, ja ma tahtsin seda nähtamatut maailma näha, jalutada läbi seinte jne. Tahtsin elada armastuse, raha, tervise külluses, korrutades positiivseid lauseid ja loosungeid, mediteerides vahel iga päev, keskendudes positiivsusele.

Ma pettusin, vihastusin, solvusin selle vaimse maailma peale nii tugevalt. Põhilause OLEN ENDA ELU LOOJA. Kas ikka olen, kui vaatan reaalset elu, mida praegu elan? Eriti rets on see „naerata kogu aeg“, peida kõik vaiba alla, ära vaata oma hirmudele otsa. Ma pidin taas sellise teekonna käima läbi kahe aastaga, et mõista – mitte midagi ei toimu, mitte midagi ei muutu samme tegemata. Järgides mingit fucking vaimsuse nimekirja, et kuuluda kuhugi, taas ennast mattes. Enamik vaimsusest on bullshit.

Eriti rets on see, kui inimesed ütlevad: „Ole positiivne!“ või „Raha ei ole tähtis!“ – omal on 9 maja, 6 autot ja 5 saart.

Jah, ma olen kibestunud, pettunud, juba viimased kuus kuud languses, madalseisus. Aga ma luban endal olla nii, nagu olen, süüa nii palju üle, kui tahan, sest see on parim versioon minust hetkel.

Kui oluline on endaga tegeleda, märgata seda paska enda sees, enesearenguga tegeleda, mitte järgida nimekirja, kuidas keegi on kusagil öelnud, keda kogu grupp jälgib ja kiidab.

Valus on, aga raisk, tõde ongi valus.“


Ma lugesin seda kirja tohutu suure naeratusega ja aeg-ajalt ka naerma pursatades, sest mõned kohad meenutasid minu enda teekonda ja samas teekondi, mida ma praegu ka kõrvalt näen.


Vaimse maailma lõks on ego. Ego, kes tahab olla eriline, teha teisiti, saavutada, SAADA. Ja ENAMIK inimesi on vaimses maailmas sellel teekonnal.


Ilmselt saavutaksin rohkem populaarsust ja legitiimsust, kui suunaksin oma vaimujõu selgeltnägemisele, vaimudega suhtlemisele, telekineesile, ravitsemisele. Ja ka lendamine ON võimalik.

Aga milleks? Sest siis olen ma usutav, eriline, võimas ja vägevam kui enamik teisi. Ego saaks vägeva puraka. Ning vägev ego meelitaks kohale teisi samasuguseid kärbseid, kes tahaksid mesilaseks saada. Mett nad saavad kindlasti ja see pakub ka ajutist illusiooni, et nüüd nad lõpuks on KEEGI.


Spirituaalne maailm on täis suuri egosid, mis pakuvad kõdistisilitusi, aga mitte kohalejõudmist. Soovist olla MISKI ja tunnetada MISKIT jooksevad inimesed mööda tseremooniaid, praktikaid, koolitusi, seminare, et tunda hetkelist ekstaasi, et on nüüd tõusnud kõrgemale kui teised.


Uuu, milline kaunis lõks! Nii kaunis lõks, et ma isegi sinna tihti silmini ära upun ... Et siis pärast taas enda üle naerda.

Täna naersime selle noormehega oma teekondade üle. Mitte pahatahtlikult või piinlikkusega, vaid armastusega – küll see ego ikka on üks kaval ja loll tegelane, kes pakub põnevat spektaaklit ajast aega.


P.S. Jah, tumedad jõud on tõepoolest olemas, samuti energiad, millega asju liigutada ... Aga mis kasu on mul neist kirjutada, kui me pole enne avastanud, kuidas armastada teist nii, et see kestaks igavesti? Mis kasu on sellest, kui me enne pole õppinud, kuidas rahuloluga tööle minna? Mis kasu on sellest, kui me pole enne õppinud, kuidas endale andeks anda?

See kõik pole näiliselt nii „äge“, aga selles kõiges kogu spirituaalsus peitubki ...


Tekst: Pamela Maran

13 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page