Traumaäri – sõna, mis mulle eile silma jäi ja mis on ka minu meeles mõlkunud viimased nädalad.
Traumad, mustrid, programmid, tuhnimine, kaevamine …
Jäin mõtlema … äkki meil on traumasid VAJA? Ja kas on õige nimetada neid traumadeks või pigem karakterit vormivateks sündmusteks?
Mõtlen … Kui mu hing sai valida füüsilist kehastust, mida ta võis öelda Jumalale?
Äkki ta ütles: „Jumal, olen tuhandetes eludes kogenud rikkust ja kerget õnne. Tahan teada, kuidas asju välja teenida. Olen olnud kaoses – soovin näha enda ümber korda. Ma pole õppinud enesearmastust ikka veel ja olen otsinud seda teistelt – tahan lõpuks jõuda allikani, sinuni! Ma olen lustinud, lõbutsenud, prassinud, pidutsenud – tahan kogeda tõsist elu.“
Ja Jumal leidis täpselt selle õige vormi. Selle vormi, kelle ema on paaniline koristaja, tekitades lapsepõlves ärevuse korra pärast, „trauma“. Selle abil vormus mu loomus korda looma. Ja kui ma lepin sellega, et seda mul oligi vaja, siis ma ei korista enam ärevusest ja traumadele rusikat viibutades, vaid õndsuses, et seda mu hing just tahtiski.
Jumal leidis vormi, mis pidi kasvama vaesuses, konfliktides ja tähelepanuta jäämises, et sellest vormist saaks tähelepanu otsija läbi saavutamiste, läbi eesmärkide ja tehes tööd mugavuste nimel. Ja kui ma lepin, et vaesus ja tähelepanuta jäämine panid mind saavutusi otsima, „overachieve’ima“ siis ma ei loo eesmärke enam ärevusest, et olen „mustris kinni“, vaid õndsuses, et just seda ma tahtsingi.
Jumal leidis vormi, kus liigun suhtest suhtesse otsides hoidmist, kaitstust, sest vanemate konfliktid õpetasid just kaootilisi suhteid armastama, siis läbi nende jõuan ma arusaamiseni, et armastus on minu sees, mitte neis kaaslastes. Ja kui ma lepin sellega, et vanemate draamad, samasse auku astutud suhted juhatasid mind omaenda valguseni, siis ei kulge ma enam oma „mustreid“ kirudes, vaid õndsuses, et just nii ma pidingi oma hinge soovideni jõudma.
Kõige sellega jõuan ma arusaamiseni, miks ma olen pigem tõsine, depressiivne tüüp, sest ainult nii olen ma jõudnud mõtisklustes siia, leppimisse-lubamisse, ega kepsuta mööda pidusid ja prallesid ringi muud maailma kogedes.
Kui ma kaotan ära need traumad, kaotan ma ära oma jooned – edasipüüdlemise, korra armastamise, eesmärkide täitmise, arusaamise, et armastus ei asu minu sees – siis ma ei ole enam see, kes ma olen. Ma olen siis hoopis teiste traumadega jahtimas kolmandate trauma-assortiide saatust. Sest inimeseks kehastumine nõuab inimlikke ihasid, „vigu“, mis meid siia füüsilisse vormi kisuvad. Ilma ihadeta poleks füüsilist kehastumist.
Pane tähele. IHA kutsub sind füüsilisse vormi. Füüsiline vorm annab võimaluse ihasid rahuldada. Ja iha rahuldamine lõputuid kordi annab hingele rahulduse, et lõpuks loobuda füüsilistest vormidest: „Aitäh, olid toredad teekonnad, kogemused, elud, aga nüüd olen ma valmis neist tsüklitest loobuma.“ Ja see on see hetk, mil inimene hakkab tundma tõmmet millegi sügavama järele ja mõtlema – kes ma PÄRISELT olen? Miks ma siin olen?
Minu nn traumad on kujundanud mind siia sellesse kohta, kus ma kirjutan neid lugusid ja tunnen rõõmu sellest, kes ma olen ja neist, kes on mu ümber. Ja selleni jõudmiseks oli neid traumasid või siis karakterit vormivaid sündmusi vaja. Ja nüüd, kus on minus see rõõm enesega olemisest, saan ma lülitada neid jooni endas vajadusel sisse ja välja. Enamasti ma armastan korda väga, vahel löön ma käega. Vahel mind huvitavad eesmärgid ja saavutamine, aga enamasti mitte. Ja rahulolu sündis mitte nende mustrite ärakaotamisest või „trauma lahendamisest“, vaid arusaamisest, et need on osad minust ning nad on õrnusega minu füüsilises vormis hoitud. Vahel ma kaon ära oma inimlikkusesse, sest ka mul on veel õppida, ning seegi on okei.
Ma ei usu sellesse, et traumasid on võimalik „ära lahendada“.
Mida see tähendab? Ainus lahendus on arusaamine, et sündmus toimus ning seda oli VAJA, et saada selleks, kes sa oled. Mida veel on vaja teha? See enda seest „välja röökida“, „ära hingata“, „välja nutta“? Kui sul on vaja, tee seda. Aga see ei muuda toimunud sündmust. See juhtus, sest oli VAJA. Mul on nii kahju, kui see sündmus oli tohutult valulik, mis muutis su elu jäädavalt … aga mingi põhjusel oli sul seda vaja. Kõige valusamad asjad raputavad meid ärkvele sellest illusioonist nimega ELU. Illusioon, mida oled oma peas loonud asjadest, inimestest, sündmustest, mis PEAKSID olema, et sa jõuaksid lubamisse – kõik on nii, nagu vaja.
Lõppeks on meie elu täis miljoneid karakterit vorminud sündmusi ja neid meenutades ning nende üle pidevalt nuttes ei loo me laiemas plaanis olulisi muudatusi. Üks nutt saab nutetud ja siis juba otsid järgmist traumat taga.
Lõplik muudatus toimub vaid suhtumises – kas sa lepid endaga KÕIGES või ainult oma heade külgedega.
Nii kaua kuni sa ajad taga „traumade vabastamist“, otsid sa viise, kuidas osa oma inimlikkusest välja lülitada. Ja kui ennast armastav tegu see on, kui sa juba eos mingitest osadest endas tahad lahti saada? Kas leppimine saabub alles siis, kui sa kunagi ei ärritu, oled rahulik, oled armastatud ja armastad igat troppi ning tunned kõigile kaasa, oled üdini HEA inimene? Kui sa ei armasta omaenda pimedust, „traumasid“, kuidas peaks sust kasvama kaastundlik inimene teiste traumade vastu?
Ega ma tea, mis see sinu viis üksolemise, leppimise juurde on.
Ma usun, et osa kasvamisest on kõige kogemine, ja koge kõike, mida sul vaja on – keppi, narksi, alksi, reetmist, möllu, kaotusi, pettumusi, vägivalda, traumaäri, joogat, koolitusi … kuni sa väsid kogemisest ja otsid midagi, mis jääb väljaspoole füüsilisi kogemusi.
Minu jaoks on osa avardumisest ka arusaamine, et jah „traumad“ tekitavad seda, teist ja kolmandat joont ning see kõik on okei. Need on ju vaid sinu karakteri jooned. Nende abil saad sa selles ilmas navigeerida, kulgeda, kogeda … ja sa ise omad alati kontrolli nende üle, kui sa oled nendega sõlminud rahu. Kuni sa püüad neist lahti saada, neid „ära vabastada“, oled sa alateadlikult pöördunud iseenda vastu ja sellest enesearmastust ei sünni - seni juhivad su "traumad" ja jooned sind ennast. Tõeline enesearmastus hõlmab ka kõike seda, mida sa pidevalt püüad ära lahustada, ära ravida.
Aga kuni sul on vaja kogeda traumades tuhnimist, tee seda. Ka mina olen seda teinud, ja see oli tore kogemus. Aga selleks ta ka jääb – toredaks kogemuseks, mis on samal pulgal jäätise söömise, kallima embuses olemise või jõusaalis käimisega. Kuigi tegelikult on need viimased vahest et veel paremad kui pidevad tuhnimised ja analüüsid.
Comments