top of page

Sa oled äge!

Minus oli kunagi üsna palju viha ja kibedust ja ma ei pea seda seejuures halvaks omaduseks. See on kaitsereaktsioon maailma eest, mis näib ohustav, ohtlik, okkaline. Mida vihasem ma olin, seda enam ma kartsin. Viha kaitseb meid ja see on okei tunne.


Aga mida vähem ma nägin maailmas ohte, seda vähem pidi viha mind kaitsma.

Kibestumus, kadedus, haavumine, solvumine, pahakspanu, eneseõigustus, teiste süü nägemine on viha vormid, mis püüavad kaitsta minu hirmu, et mina ei olegi oluline.

Edukad, ilusad, targad, edasijõudnud oli viide sellele, et mina ise polnud piisav. Seega otsis mu hirmu kaitsev viha teistes vigu. See naine on bitch, see rikkur on mölakas, too ettevõtja ei tea „minusuguste“ raskustest midagi jne. Küll mu viha midagigi leidis, et välja tulla. Peaasi, et ma ei peaks kohtama seda hirmu enda sees.


Aga mida aeg edasi kulgeb, seda vähem ma näen maailmas varitsevaid ohte. Ületada aga see samm kellegi halvakspanust imetlemisse, ei ole lihtne olnud. Imetlus nõuab haavatavust. Aga ma õpin seda tasapisi.


Panen aeg-ajalt väljapaistvatele naistele kommentaare või saadan neile kirju … või vahel piisab mõnest saadetud südamestki. Et alateadlikult öelda – sa oled äge! Sest ma päriselt tunnen nii. Algul oli see imelik. Sest kui ma ise tõstan end oma peas kuhugi eristaatusesse, siis tundub, et kui ma kedagi imetlen ehk kellegi ees austuses kummardan, siis ma justkui lükkan end omaenda troonilt alla. Et ma parem olen see, kes on imeteldav või siis kiidab teisi kuskil avalikult selleks, et pälvida mingi „hea tunnustaja“ tiitel. Aga see päris ehe alandumine kellegi ilu, tarkuse, vägevuse ees – see on nõudnud harjumist. Ning mul aeg-ajalt viskab ikka sisse järgmine kaitse: „Ah, sa oled nii pugeja!“. Aga see esmareaktsioon – imetlus – oli ehe ja ma jään selle juurde.


Väga-väga lihtne on leida teistes vigu või eksimusi, kui maailm on minu jaoks ohtlik. Ja väga lihtne on leida imetlust, kui maailm on minu jaoks turvaline.

Ja see ei tähenda, et ma imetlen neid, kellega ma 100% maailmavaadetelt või olemuslikult süngin või kes on mulle suureks sõbraks saanud. Näiteks ei ole mu teooriad sugugi sarnased Ilona Karula e Algolemuse teooriatega, kuid ometi imetlen, kui sügavalt ta järgib oma teekonda, tunnistab oma eksimusi ja on muidu äärmiselt kaunis naine. Meie maailmavaadete erinevused ei takista mul imetlemast seda, kui paljusid ta inspireerib.


Või Shalini Mody GraceFit’iga, kelle puhul naiselik kadedus tahaks urgitseda välja tema teooriate ja praktikate puudujäägid, aga ma ei saa enam. Imetlen, kui tohutult ilus ta on ja kuidas ta oma teekonnaga tuhandeid inspireerib.


Või isegi Mallukas, kes ajab justkui hülgepada, aga oma robustse aususega ravib alateadlikult lugejaid palju rohkem kui staarterapeudid, kes toovad välja, mis vead sul on ja kuidas end pidevalt parandada ja arendada.


Või Kati Torim, kes kirjutab suurepäraselt ja selgelt spirituaalsusest nii, et isegi küla vanamees loeb ja valgustub.


Ma võin tuua siia veel kümneid ja kümneid näiteid inimestest, kelle maailmavaade minuga ei klapi või kes on justkui minu konkurendid või võiksid röövida minu au, sära ja kohta selles maailmas … aga keda kritiseerimise asemel ma hoopis imetlen. Sest ma tean, et meil on igaühel oma koht ja kui keegi täidab oma kohta täiuslikult, inspireerivalt, siis see tähendab, et sama teen mina omal kohal. Ja me ei mahugi üksteise kohtadele, sest me ei saa asendada üksteise unikaalsust.


Kui ma kõhklen selles, kas ma olen õigel kohal, kas mind ikka armastatakse, kas ma olen piisavalt äge – siis igaüks võib mu kõikuvate jalgadega tabureti mu alt ära lüüa. Siis ma pigem lähen teiste taburette ründama. Aga teadku ma siis, et need haprad jalad oma tooli alla panin ma ise.


Kui ma tean, et mu troon on kindel – ma olen äge just nii, nagu ma olen, ma olen õigel kohal, sest ma olen omaenda armastuses – siis ma tean, et seda trooni ei löö keegi kõikuma, sest ma oleksin selles armastuses ka ilma troonita. Isegi siis, kui istun palja põranda peal. Ka siis ma olen äge. Ja kui ma tean, et ma olen äge, siis ma näen ka teisi ägedana, sest mitte keegi pole enam mulle ohtlik.


Kuni ma otsin teistes vigu, püüan ma lihtsalt välistada ohte minu enda hirmudele. Püüan ära kõrvaldada neid, kes mulle võiksid liiga teha. Minu vigade otsimine ja teiste kritiseerimine kaitseb habrast mind.


Aga päriselt puutumatu ja tugev olen ma omaenda armastuses … ja armastades teisi.

Aitäh, ägedad naised ja mehed!

995 views0 comments

Recent Posts

See All

Opmerkingen


bottom of page