Olen märganud, et mu viimase aja õppetunniks on viha ja vihastumine. Kohtan teda erinevatel kujudel uuesti ja uuesti, kuni ma lõpuks istusin maha ja hakkasin teda uurima.
Enamasti on mul vihastumisel automaatselt pettumus iseendas ja samas ka hukkamõist. Lisaks olen leidnud ka süütunnet ja hirmu, et ma tõukan oma vihastumisega lähedasi endast eemale.
Igal juhul olen ma oma viha pahaks pannud.
Olles väga vihane, hakkasin ma pahakspanu asemel teda hoopis uurima.
Mul oli üks vihane päev. Ja see ei tähenda seda, et sellel päeval juhtuvad asjad, mis on kuidagi anomaalselt halvasti ja ärritavad. See tähendab hoopis seda, et ma olen oma varjatud valu nii kaua ignoreerinud, et kogu maailm hakkab torkama mind endasse tagasi. Ja mul on alati valik – jääda maailma süüdistama ehk torkama vastu. Või võtta torget endasse tulemiseks. Seekord võtsin aja, et tulla endasse.
Uurisin, mis mind ärritas ja mis selle ärrituse all tegelikult oli.
Mind ajas vihaseks kõik, mida 11kuune Nööbike tegi. Ning see lause ja tunnistamine viiks tavapäraselt mind kohe endast väljapoole, sest ühiskonnana oleme vaikimisi võtnud normaalsuseks selle, et lapsed on ideaalsed ja neid tuleb alati armastada. Ning samas on nende peale pahandamine või nende pärast ärritumine väär, viitamas su enda puudujääkidele, sünnitusjärgsele depressioonile. Siin võib tuua ära terve nimekirja, miks ei tohi tunnistada ega üldse tundagi viha lapse vastu. Miks KOHE oma emotsioon häbitundes kiiresti ära peita, seda ignoreerida.