top of page

Sõltuvustest

Järgnevad mõtted pärinevad Ram Dassi loengutest ja aruteludest Indias toimunud õpingutel, segatuna minu taipamistega.


Me oleme kõik sõltlased. Kes iganes seda teksti loeb, võib tervitada sõltuvust enda sees. Olgu see internetist, suitsust, alkoholist, treeningust, seksist, tähelepanust, seentest, kanepist, saavutamisest, söögist, spirituaalsetest kogemustest – millest iganes.


Kogedes naudinguid, mida elu pakub, kohtume hetkeks täiuse, Jumala, õndsusega. Kogeme hetkelist ekstaasi, mille kirkus meid üha uuesti ja uuesti enese juurde kutsub. Kuna naudingu allikas asub meist väljaspool, on ekstaas vaid ajutine. Sellest paradiisist tuleme alla süütundega. „Miks ma jälle pidin nii palju sööma? Miks ma küll talle järele andsin ja voodisse ronisin – ta on ikka sama mölakas! Jälle üks suits lähemale surmale ... Appi, mis peavalu – miks ma jälle jõin?“ jne. Süütundest tekkiv karma sunnib meid naudingute tsüklisse, kus nauding vaheldub kahetsuse ja uue ekstaasiga.


Hing igatseb üksolemise järele – tagasi koju jõudmise järele. Võime anda sellele ka nimesid: armastustunne, täiusetunne, lõputu rõõmu tunne – lõpp-punkt on ikka üks. Me otsime seda kojujõudmist läbi ajutiste laksude, mis avab hetkeks kardinad, aga päriselt kohalejõudmist ei luba. Laksule järgnev süütunne ja pettumus sunnivad meid omakorda uut sõõmu jahtima, et siis korraks unustada ära oma mannetu, tahtejõuetu füüsiline vorm. Uuhh, jälle pauk lahti, ekstaas; jälle sügav rahulolu seente abil, oojaa; kui mõnus on see jäätis, mmm; milline vabadus sellest klaasikesest! Ja sellele järgneb oma voldikeste vihkamine, valutava pea kirumine, kallima kallal nokkimine, valitsuse kirumine, vaenlaste leidmine ... ning uue paugu otsing, et seda unustada. Sõltuvuse ring on tugev.


Sellest tugevam on teadlikkus, mis märkab. Märkab, aga ei anna hinnanguid.


Ma olen osav toidusõltlane ja alles hiljuti panin tähele, millal mu suu käima hakkab – üksi jäädes. Kuigi mu meel naudib täielikult üksiolemist, käib alateadvuses sellega käsikäes ka hirm. Mõnusalt mugides, lõuad vahetpidamata jahvatamas, peidab söögi ekstaas üksiolemise hirmu. Aga ma märkan seda. Kui mul tekib juba aisting süüa, ma märkan seda. „Aa, sina jälle!“ tervitan ma teda nagu vana sõpra. Ja ma laon taldrikule head-paremat. Märkan, et ma toidan oma emotsioone, mitte midagi sügavamat. Söön, mõttes enda üle itsitades, et kus on ikka ablas tegelane, püüdmas oma hirmu nagu kolli ära süüa. Pärast söömist naudisklen ja itsitan veel endiselt oma laksu üle. Märkan ka seda, kui süütunne vanast harjumusest ligi hiilib. Tervitan ka teda ja jälgin muigega, kuidas üks tont ajab mu peas teist taga. Ma luban neil olla.


Märka. Lihtsalt märka ajendeid, mis lükkavad sind laksude järele. Igal otsusel ja käitumisel on põhjus. Märka aistingut, mis ajab sind trenni, kaaslasele helistama, sööma, suitsetama, jooma.


„Ma märkan sind, soov naudingu poole. Ma luban sul olla.“


Tasapisi hakkab see muutuma. Sa saad vabaks karma tsüklist, milles hoiab sind süütunne, kahetsus, enesejälestus. Mida rohkem enesejälestust, seda enam otsid sa ajutisi ekstaase väljastpoolt. Mida rohkem sa liigud teadlikkusse – enese sisse –, seda vähem on põhjust otsida rõõmu allikaid väljastpoolt.

Ägedat märkamist, kaassõltlased!


Tekst: Pamela Maran



21 views0 comments

Recent Posts

See All

Commentaires


bottom of page