top of page

Risk avada südant

Updated: Oct 6, 2022


Istusin hiljuti kohvikus ja vaatasin inimesi.

Märkasin kõrvallauas seltskonda, kelle seas oli üks jutukas mees, kes naerutas oma kaaslasi. Vastaslauas jõi kaunis naine teed ja luges raamatut.


Aeg-ajalt eksles mehe pilk naisele, keda ta huviga puuris. Kui naine tõstis pilgu raamatust, vaatas mees kiiruga kaaslaste peale. Ka naine jäi meest vaatama ja kui mees pööras pilgu taas naise poole, lõi naine pilgu raamatusse. See mäng kestis mõnda aega ja oli näha, et neil oli tõmme teineteise poole, kuigi kumbki seda teises ei näinud ... Seda nägi vaid salajane pealtvaataja.


Kui naine lõpetas tee ja raamatupeatüki, palus ta arve ja asus teele, mees pikalt järele vaatamas.

Ma olin justkui hipodroomil vaatamas, kuidas kaotab mu lemmikhobune, kellele olin publiku seas omaette pöialt hoidmas.


Kui kahju, et kumbki ei julgenud jätta oma pilku teisele naelutatuks ... Ei julgenud saata teele naeratust ... Ei julgenud tõusta lauast ja küsida, kas võiks vestlema tulla.


Ma nägin nende pulmi, mida ei tule, lapsi, keda nad ei saa, õnne, mida nad teineteisest ei koge ... sest nad ei julgenud sirge seljaga teisele otsa vaadata.


Kohtame oma elus inimesi, kes paistavad põnevad, kaunid, huvitavad, ligitõmbavad ... kuid on nii raske tõusta püsti ja küsida: „Kas see koht su kõrval on vaba?“


Ainult jumal näeb kõrvalt seda õnne, mida sa ei koge, kui sa ei tõuse jalule ega ava oma suud.


Me ootame, et teine tõuseks ja tuleks. Aga mis juhtuks siis, kui me ise seda teeks? Kui me ütleks ausalt: „Sa paistad huvitav ja ilus inimene, kas su kõrval on veel ruumi?“ Mis siis juhtuks?


Tekst: Pamela Maran

61 views0 comments

Recent Posts

See All

Opmerkingen


bottom of page