top of page

Olla hoitud ja mõistetud

Kuidas armastus algab? Tekib ilus armumine. Mõlemad näitavad oma humoorikat, ilusat, mõistvat, üle mägede ja merede tormavat poolt. Aga siis mesinädalad mööduvad ...

Kuigi paljudel on illusioon, et ma olen täiesti rahulik ja ülimeeldiv inimene, on loodetavasti sama paljudel ka arusaam, et minuski on peidus kogu see pime pool nagu igal inimesel, kel on aju ja närvisüsteem. Mu inimlikkusesse on programmeeritud hirmud, ärevused, ootused, lootused, ihad, mida mul ei õnnestu alati vastu võtta ega ületada.

Minu niinimetatud viga suhetes on olnud näida maksimaalselt hea naine. Teha süüa, masseerida, kirjutada romantilisi kirju, sest tunded voolavad üle ääre, hellitada, silitada, paitada, musitada, üllatada. Ja kui teine ei vasta ootustele, siis vaikida, vahtida endasse, otsida oma nuppe, mitte väljendada rahulolematust, mitte jagada hinnanguid jne. Peaasi, et ma jumala eest ei tekitaks konflikti ega näiks halva naisena! Ma ei lase endale välja teha, ma ei küsi, ma ei soovi, lükkan võltstagasihoidlikkuses eemale kõik komplimendid või aktsepteerin need häbelikkusega, justkui ma polekski midagi head väärt. Sisimas ma ei usugi seda, sest ma ju vaid MÄNGIN head, mitte ei ole hea. Ja hea olla tähendab nii hea kui ka HALVA aktsepteerimist ning julgust seda väljendada.

Ükski inimene ei jaksa väga pikalt NÄIDA. Ühel hetkel saab pimedus võitu, sest tal ei ole lubatud välja tulla. Nagu ka mul.

Olen siiski aastate jooksul õppinud väljendama oma tundeid rahulikult, ilma häält tõstmata, selgitades ja püüdes öelda ka seda, mida mul vaja on. Et öelda „mul on raske, mul on sind vaja, ma ei tunne su toetust“.

Ma pole aga seni suutnud õppida, kuidas öelda otse välja: palun, tule siia, võta mind kaissu! Muud ma tegelikult pole kunagi soovinudki. Lihtsalt seda võimalust võtta sisse looteasend, peita pea põlvede juurde ja olla täielikult hoitud mehe tugevusest. Ilma nõuanneteta, ilma kiirustamiseta, et kohe algab jalka MM või õlleõhtu sõpradega.

Mul ei ole selliseid hetki väga palju, kus mul on vaja olla laetud turvalises keskkonnas. Kaks korda kuus, halval juhul, tunnikene täielikus kohalolus – ja ma olen väga õnnelik. Olla tunnikene kaisus, lubatud mu valus, kurbuses, pimeduses, NÕRK olemises. Et ma tõesti võin tunda oma inimlikku pimedust ning see on hoitud.

Probleem peitub selles, et pea kõik sellised hetked, kus ütlen, et mul on vaja tuge, eskaleeruvad tohutuks konfliktiks, kus ma tund hiljem üksinduses hoopis looteasendis nutan, sest ma polegi üdini vastu võetud.

Kui mees ei võta vastu oma nõrkuseid ja varjab oma ebapiisavustunnet, vajutab naine oma „tujudega“ mehe punktile, et ta pole piisavalt hea mees. Algab rünnak oma haava kaitseks.

Need konfliktid on alati kohutavalt valusad. Ning minu muster on seejuures ka sama – lahku minna. Seetõttu ka mitmekordsed kokku-lahku käimised, sest kui valu on möödunud, jääb endiselt järele armastus, igatsus ja klammerdumine teise headusesse. Seetõttu olen ma taas kokkutulemise osas paras pehmo.

Olen seda teemat enda jaoks nii palju läbi mõelnud ja aru saanud oma puudujääkidest – julgusest öelda kohe alguses, mida ma soovin ja tahan, olles kontaktis oma vajaduste ja tunnetega, mitte järjepidevalt mõistes ja vastu võttes teise inimese tujusid ja pimedust. Teisalt olen ka aru saanud, et ma ei taha enam astuda suhtesse mehega, kes ei tegele oma sisemaailmaga, kes ei praktiseeri teadlikkust, kes ei võta vastu oma pimedust. See tähendab igapäevast tööd, mitte meditatsiooni kord aastas ja joogatundi viis aastat tagasi.

Kuidas saabki mees, kelles pole julgust vaadata otsa oma valudele, vastu võtta naise valusid? Mees, kes nõuab „Aga MINA? Miks MINA? Ma ei taha olla suss!“, peab veel kasvama.

Et kui see mees loeks neid ridu, siis ta ei mõtleks „uhh, miks ta teeb nii, miks ta siis KOHE ei rääkinud, miks see ja too“, vaid ta tahaks mind hoida minu valudes, haavades, puudustes.

Et see mees teaks, et suhtes ei tuleks mitte ühtegi tüli, kui ta on tervitanud oma pimedust ja võtab naise tema valus täielikult vastu. „Kallis, mul on kahju, et sul on raske ja sa oled tundnud, et ma pole olnud piisavalt su jaoks. Ma hoian sind, ma olen siin sinu jaoks!“ Ja kõik. Kujutate ette, mehed, et sellega ongi KÕIK tüli alged lõppenud! NII VÄHESEST piisabki. Aga see vähene on tohutu suur ületus nõrga mehe jaoks. Ma saan aru. Ma saan aru, aga ma ei soovi enam nõrka meest, kes suudab kokku lugeda ainult naise nõrkuseid, nägemata enda omi.

Minu viis armastada jääb endiselt mõneks ajaks veel ülevoolavaks, ülehellitavaks, üleandvaks ... Aga ma tahan seda järgmisel korral jagada tugevale mehele, kes võtab mind kaissu siis, kui mul seda väga vaja on.


Tekst: Pamela Maran



62 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentários


bottom of page