top of page

Need tänapäeva noored on hukas ... või ei?

Lugesin, et üks noor otsib kogemuse mõttes tasustamata tööotsi. Pakkusin tema valdkonda tööampsu, aga sooviga kindlasti seda ka tasustada. Noorsand ei uurinud lähemalt, millest töö lisaks lühikesele kirjeldusele tähendab, vaid vastas üsna lakooniliselt: „Ei ole huvitatud.“


Hmm …


Mul on üsna keeruline aru saada sellest z-generatsioonist (sündinud 2000+ aastatel). Ühelt poolt on neis maagilist energiat, teisalt ka tohutult segadust. Ma ei mäleta oma 300-pealises koolis ühtegi transsoolist. Nüüd tundub, et neid määratlemata noori on igas klassis. Noormehed, kes on naiselikud; tüdrukud, kes tunnevad end mehena … Ja samas 60+ määratlust, mis selle kõige vahele jäävad.

Lisaks jäme otsekohesus ja ärrituvus, mida ma täheldan just selle generatsiooni puhul massiliselt.

Mind väga huvitaks mõnd sellist noort teraapia käigus uurida, et mis on selle maailma kulissidesse jäävad põhjused, sest … igal asjal ON põhjus ja tagamaa. Tahaks uurida, sest see on minu jaoks põnev fenomen.


Lugesin just üht uuringut, millega tahaks kohe jämedaid paralleele tõmmata, aga eks see jäägu teie otsustada.


National Institute of Mental Health teadlane John Calhoun tegi aastatel 1968–1973 närilistega väga põnevaid katseid.

1968. aastal alustas Calhoun eksperimendiga, kus ta lõi neljale täiuslikule ja tervele hiirepaarikesele Eedeni aia, kus midagi polnud puudu – ohtralt oli „kortereid“, varustused pesa loomiseks, limiteerimata toit ja vesi, täiuslik temperatuur – 20 kraadi sooja, igasugune ohtude puudumine, hoiti ära haiguste ligipääs Universum 25le. Ainus puudujääk oli füüsiline ruum, sest kuidagi tuli need hiired vaatluseks kuhugi kinni ju panna.

Algus läks ootuspäraselt – hiired pummeldasid söögiga, ehitasid pesad ja tegid ohtralt sugu. Umbes iga 55 päeva tagant populatsioon kahekordistus.

Selgus, et utoopiline paradiis muutus põrguks umbes aastaga, kui populatsioon oli saavutamas oma kõrghetke. Hiired hakkasid moodustama gruppe ja need, kes kuhugi gruppi ei sobitunud, ei leidnud enam kohta, kuhu minna ning nad jäid isolatsiooni. Loomad muutusid tasapisi vägivaldsemaks, neis arenes välja ebanormaalsed seksuaalkäitumised, ning vanemad hakkasid ründama isegi omaenda järglasi. Calhoun kutsus seda „käitumuslikuks mandumiseks“ („behavioral sink“).


Hiired hakkasid üksteist ründama ja need, keda rünnati, lihtsalt lebasid passiivselt. Need, keda rünnati, ründasid sama mustri järgi järgmiseid.

Seevastu alfahiired muutusid eriti agressiivseks, ründasid teisi ilma mingi põhjuseta ja vägistasid regulaarselt nii isas- kui emashiiri. Mõnikord lõppesid rünnakud ka kannibalismiga.


Kuna emasloomadel olid kõik vajadused täidetud, hülgasid nad oma järglased või unustasid nad täielikult, jättes teiste hoolde. Emashiired muutusid agressiivseks ka isaste vastu, kes nende pesasse püüdsid tulla. Agressioon kasvas aja jooksul ja emad tihtipeale tapsid ka oma järglasi. Teatud piirkondades ulatus vastsündinute suremus 90 protsendini.


Ja see oli utoopia allakäigu esimene faas.


Calhoun nimetas eelnevat „esimeseks surmaks“ ja „teine surm“ oli see, mis järgnes. Põlvkond, kes jäi ellu vägivaldsete emade ja veidralt käituvate kaaslaste seas, kaotas igasuguse huvi paaritumise vastu, eelistades süüa ja omaette end sugeda. Hiired, kes sündisid kaosesse, ei suutnud luua normaalseid sotsiaalseid sidemeid ega tegeleda paarilise valimise, paaritumise või järglaste kasvatamisega.

Oma kaaslastega suhtlemise asemel, isasloomad sugesid end kompulsiivselt, veetsid päevi endamisi, vältisid võitlust. Seetõttu oli neil ka kaunim karvkate ja neid hakati kutsuma „ilusateks“ isenditeks.


Populatsioon kasvas 2200 hiireni (Universumi maksimumvõimekus oli 3000 hiirt) – ja sealt edasi hakkas see alla kukkuma. Osa hiirtest jäi eraldatusesse, teised moodustasid vägivaldsed gängid, kes omavahel võitlesid. Madal sündimus ja kõrge vastsündinute suremus viis kogu koloonia väljasuremiseni. Mis siis, et toitu ja vett oli neil küllaga.


Calhoun võttis uuringu kokku: „Nii lihtsa looma jaoks, kui seda on hiir, on kõige keerukamad käitumused kuramaaž, emalik hool, territooriumi kaitsmine ning hierarhiline rühmasisene ja rühmadevaheline sotsiaalne organiseerumine. Kui nende funktsioonidega seotud käitumised ei arene välja, pole ka arengut sotsiaalses organiseerumisel ega ka paljunemist. Sellisel juhul populatsioon vananeb ja lõpuks sureb.“

Teadlane hoiatas, et eksperiment võib kehtida ka inimestele ning hoiatas päeva eest, mil kõik meie vajadused on täidetud.


Uuringu kohta on veel põnevaid tähelepanekuid ja kriitikat, aga selle kohta saate lugeda, kui guugeldate Universe 25 eksperimenti.


Mõistagi ei saa meid taandada hiirtega samale tasemele, aga tendentsid on siiski tuntavad. Rääkisin ühes intervjuus ligi aasta tagasi, et oleme egoajastul, kus on oluline MINA ja MINU ning ilmselt kestab see veel pikka aega. Ajastu, mil me hoolime rohkem oma soengu ja iseseisvuse kui kaaslase leidmise ja armastuse pärast. Ja kui sul on kõik vajadused täidetud, siis sa ei huvitu ka rahast, vaid sellest, mis vähekegi mandunud elu raputada suudab, tulles alguse juurde tagasi.


Võib-olla ongi see segaduses, ennast siledaks kammivate noorte põlvkonna selgitus – oleme jõudnud lihtsalt sinna etappi, kuhu hiired jõudsid. See ongi „evolutsioon“.


Kui ma aga kaevun veelgi sügavamale, siis see ei pruugi veel olla inimkonna „teise surma“ algus.

Joogafilosoofia järgi on kõikide loomalike instinktide järgimine loomalik tasand. Et kui me tõesti valimatult nussime, tapleme, pummeldame, karjume, möllame – siis me oleme jah hiirtega samal tasandil. Kui meis puudub arusaam meie jumalikkusest ja sellest, mis meid loomadest eristab, siis me oleme tõesti samal teel, kuhu piiratud ruumi asetatud hiired.


Samal ajal on minus siiski usk, et üha rohkem inimesi küsib sügavaid küsimusi – miks ma siin päriselt olen? Kes ma olen? Kas ma olen midagi enamat kui mu isud, kired, tahtmised ja soovid? Kas Jumal on olemas? Kes ta on?
Kui me tõuseme kõrgemale sellest – mis soost ma siis ikkagi olen ja mida teised minust mõtlevad ja milline töö mulle põnevust pakub – tõuseme kõrgemale loomalikust evolutsioonist, mis kuulutaks meile kord hukku.

Meil on praegu kõik kättesaadav – toit, vesi, peavari, kaaslased. Ometi näeme, kuidas need, kel on samuti kõik olemas, ründavad agressiivselt omaenda liigikaaslasi. Näeme noori, kes ei huvitu enam armastusest, vaid ENDAST ja ISEST. Ei huvituta enam töötegemisest.

See on okei, kui me teame, et see on loomaliku evolutsiooni etapp.


Aga kui sa loed neid ridu, siis sa otsid teed jumalikule tasandile. Ja mida rohkem otsitakse teed jumalikkusesse, seda kindlamalt me muudame ka evolutsiooni loomalikust jumalikuks.

Mul on sellesse usku. Sest ka usk on osa jumalikust, mida neil vaestel hiirtel tõenäoliselt ei olnud.


*

Tule järgmisele üritusele, kus leida oma sisemist Jumalat :) ÜRITUSED

675 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page