top of page

Mustrid ja programmid, mille järgi sa elad

Kujutle ennast kahekihilise olendina. Sinu tegelik olemus, hing, on kõigega kontaktis, nagu lill, mis teab end päikese poole pöörata ja kuidas toitu mullast kätte saada.


See, mida sa endast arvad olevat, on pealmine kiht – ego, mõistus. Tema on kontaktis ainult mõistusest tulevaga. Mida tugevam on ego, mida rohkem seostad end mõistusega, seda enam jääb tabamata hing ja tema kontakt loomulike rütmidega. Harvadel hetkedel on see kontakt siiski tajutav – armudes, „kõhutunnet“ märgates, tajudes, tunnetades, intuitiivselt kulgedes.


Hing tuleb maailma kogema KÕIKE. Ta kasutab keha selleks, et saada osa emotsioonidest, valudest, võitudest, kaotustest, naudingutest, kannatustest. Hinge jaoks on see põnev mäng, mida ilma kehata ette ei saa võtta.


Enne Maale tulemist sõlmib hing kokkulepped teiste hingedega, kes aitavad tema soovitud kogemusi saada. Tehakse kokkulepe vanematega, lähedastega, partneritega. Hing soovib kogeda ja kehasse tulek võimaldab tal läbi kogemuste veelgi avarduda ja nn hingelist intellekti laiendada. Hinge jaoks on KÕIK kogemused võrdsed, sest KÕIK aitab avardumisele kaasa. Kehasse tulek on hinge jaoks võimalus läbi elumängu areneda.

Sünnikogemusel kustutatakse teadlikkus neist kokkulepetest, sest mida hing õpib, kui ta juba kõike ette teab?


Käärid tekivad sellest, et lapsest saati õpime me ennast seostama välise kihiga ja seda tugevdama. Me kasvame ühiskonnas, kus on „hea“ ja „halb“, „patud“, „negatiivsus“, „ei tohi“, „peab“ jne.


Raamatud, vanemad (kes juba programmiga toimetavad), haridussüsteem, multimeediumid, laulud jne koostavad nii teadliku kui ka alateadliku programmi, mille järgi maailm liigitub halvaks ja heaks. Seega tekib mõistusest hinnang kogemustele, mida sa soovid ja kogemustele, mida sa ei soovi. Selle kihi all aga kehitab hing nõutult õlgu, sest tema tahab mõlemat. Mõistus aga tahab ainult naudinguid, ilu, rõõmu ja õnne ning põlgab valu, kannatusi, inetust. Hinge igatsus avardumise järele jääb, ent mõistus hakkab teatud kogemusi eemale lükkama või siis loob neist kehalise kannatuse. Nt hambaarsti juurde minnes tekib juba päev enne ärevus, ooteruumis see suureneb, pärast tekib pahameel suure arve pärast, mida veel koduski kirutakse, jne.


Mõistuse loodud duaalsuse tõttu saab kogu maailm lahinguväljaks.


Esimesteks hingeliste kogemuste andjateks on meie vanemad. Näiteks sõlmisid hinged enne sündi kokkuleppe, et ema hakkab mängima alkohooliku rolli, kes jätab lapse armastuse ja turvatundeta. Lapse hing soovib kogeda hüljatust, et läbi kannatuste leida kord enda seest tugevus ja turvatunne. Seevastu ema hinge soov on kogeda süütunnet, et läbi selle jõuda enese aktsepteerimisse KÕIGI oma vigadega. Hinged kehastuvad.


Kehalises kogemuses luuakse mõistuse abil programm: ema EI TOHIKS käituda, nagu ta käitub. Laps hakkab mingist hetkest ema vihkama, tundes aga seepärast süüd, sest tegelikult PEAKS ta ema armastama. Oma süütunde ja vihaga võimendab ta ema süü- ja närusustunnet. Mõlema hinged said soovitud kogemuse, aga see veel ei aita hingel avarduda, kuni kogemus pole peatükki sulgenud.


Laps saab täiskasvanuks ja hakkab edaspidi kohtama hingi, kes aitavad peatükki sulgeda –kohtama neid, kes panevad end armastama, aga jätavad hooletusse. Seevastu alkohoolikust ema käib allakäiguspiraali mööda, sest ta ei ole ära õppinud süütunde peatükki. Isegi kui ta suudab alkoholismi seljatada, leiab ta teisi hingi, kes tema väärtusetustundele vajutavad. Kogu universum töötab mõlema hinge arengu poolt, sest niimoodi said kokkulepped sõlmitud. Ainus, kes sellega ei lepi, on mõistus.


Mõistuse järgi nimetame neid mustriteks ja programmideks, mis on tulnud emast-isast, kogu ühiskonnast. Sinu õppetunnid on tulnud sinu hinge soovist areneda. Mõistusel on programm, kuidas selle vastu töötada ja õppetundi eirata. Ja seegi tuleneb mõistuse valikutest, mitte sellest, mida keegi teine tegi.


Kui tahad saada programmist lahti, tuleb ületada mõistus.

Mis lükkab sind tasapisi hingele lähemale, on mõistusest tuleneva märkamine.


KÕIGE OLULISEM PUNKT – kõik, mis sind ärritab ja paneb vastu vaidlema, on VIIDE mõistuses loodud tõkkele hinge ees. KÕIK inimesed ja olukorrad on viited. Pane tähele, mille peale sa eelnevalt loetust oleksid tahtnud vaielda või mis sind suisa ärritas – selle abil leiad punkti, mida endas märgata.


Sain hiljuti kirja, mis oli lihtsalt üks pikk filosoofiline traktaat, kuidas dalai-laama ütles nii ja Thích Nhất Hạnh ütles naa ja energiakeskused ja kolmas silm ja plaplaplaa. Ma isegi ei viitsi selliseid asju lugeda, sest see on üks viis oma ego näitamiseks ja soov siis saada pai-pai, „tubli laps, küll sa oled palju lugenud“ kommentaar. Vastasin seda, mida kirjutajal oli vaja kuulda – neid ridu poleks ju tulnud, kui tema hing poleks neid ihalenud. Ütlesin, et tulgu mõistusest välja ja ärgu jahugu liiga palju. Ta vastas solvunult, et „teil „spirituaalsetel õpetajatel“ ei olegi midagi tarka vastata, kui ainult seda üht repliiki“. Naersin selle peale pisut, sest siis mõistsin isegi, et see on parim repliik, mida öelda, sest inimesed ON mõistuses kinni.


Seal, KUS on valus, asub takistus. See on kõige olulisem sõnum. Ära põlga ära inimesi, kes sulle „haiget teevad“. Nad on vaid teeviidad sinu enese sisse.

See ei tähenda, et sa peaksid oma kodu roimareid ja idioote täis kuhjama. Kuigi ka see võib olla tee avardumiseni, kui sa TÕESTI tahad.

Aga kui sul on juba teeviidad, siis lihtsalt märka neid.


Kui sul on valus suhe, kus teine teeb justkui pidevalt haiget, siis märka. Märka, et sa oled kerjus, kes kerjab armastust inimeselt, kes on samasugune kerjus. Märka, et ta tahab sind kasvatada tugevaks. Ole talle selle eest tänulik. Märka oma varjatud viha selle vastu, kes sulle haiget teeb. Kus on valu, seal on ka viha. Sa VÕID vihata seda, keda sa armastad. Sa võid vihata isegi ennast, et su mõistus on niivõrd loll, et muudkui valib neid õppetunde. Märka KÕIKI oma tunnete nüansse. Märka seda, et sa ei suuda ega oska hetkel paremini kui teha neid lolle valikuid. Nii lihtsalt on. Märka KÕIKI nüansse.


Kuni jääb üksainus „aga tema“, „aga mul küll nii pole“, „aga-aga-aga ...“, seni jääd sa oma õppetundide kütkeisse, jääd mõistusesse ja ainult mõistus on see, mis loob kontseptsiooni, et tegu on kannatusega.


Kui sa jõuad hingeni, siis tunned tänu: „Jaa, jaa, jaa! Seda on mul VAJA! Mul on vaja seda valu, mul on vaja neid tundeid. Huvitav, mis sellest küll kasvab? Aitäh, need valud ja tunded!“


Valu, viha, kurbus ... Need on niivõrd ilusad tunded. Ma veetsin eelmisel aastal pea pool aastat tunneteta olekus, kus KÕIK emotsioonid olid kadunud. Oleks siis olnud vähemalt viha või kurbustki, aga ei midagi ... tühjus. Sellest tühjusest sündis küll palju märkamisi ja olen ka tühjusele tänulik. Aga valu ja viha on omamoodi ilusamadki. Ole tänulik nende eest, sest sinu hing tahtis neid tunda.


Kui liigud enese lubamisse, hakkavad need „mustrid“ tasapisi hargnema ja sa avardud, sinu hing avardub. Järgnevad ülesanded ja katsumused saavad olema veelgi fantastilisemad, arusaamised veel vägevamad ja sa avastad, kui piiritu sa oled.


Tule vaid mõistusest välja.


Leia oma hinge avardumise tõde igas sõnas ja igas vastutulijas. KÕIK töötab sinu avardumise poolt.

Kui sina leiad endas turvatunde, armastustunde ja lubamise, siis muutub sinu suhtumine teistesse. Läbi selle paranevad vanemate mustrid ja neil on võimalus tugevdada kontakti oma hingega ja liikuda avardumisse. Läbi enda parandad sa kogu maailma. Mitte kunagi ei muutu maailm paremaks läbi näpuga näitamise, kelle sokk vedeleb maas.


„Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma teinud olen, siis on sellest juba küll.” Arvo Pärt.

Armasta väljakutseid ja valusaid inimesi, kes aitavad sul läbi enese maailma muuta.


Tekst: Pamela Maran



26 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentarios


bottom of page