Minu hullu suve kokkuvõte
- Pamela Maran
- Aug 16
- 6 min read
Vajusin eile üle mitmete kuude lõunaunne. Ärkasin iga tunni tagant, laud tinarasked, ja vajusin tagasi magama. Kohati oli tunne, et olen nagu koomas ja ma ei suuda enam kunagi päriselt ärgata. Viimaste kuude raskus oli hakanud vaikselt hajuma ja suutsin üle pika ja ärevuseta magama jääda. Nii sügavalt, et mu keha ei tahtnudki rohkem ärgata.
Kui kell oli saanud kuus õhtul, püüdsin end vastumeelselt üles ajada, et mitte pool ööd unetult üleval passida.
Olin veel uimane, kui vanem tütar küsimustega peale lendas: „Kas meil on nisujahu? Aga valget suhkrut? Aga pruuni suhkrut? Aga vaniljesuhkrut? Aga soodat? Ma ei leia. Kus see on? Sooda on ju otsas. Aga kus? Ma ei näe.“
Olin nagu kevadunest ärganud porikärbes ja sisisesin uimaselt, kus on üks või teine asi.
Alles mõne tunni pärast hakkas väljapuhkamise mõju endast märku andma.
„Appi, ma tunnen end nii hästi!“ korrutasin Leopoldile.
Olin just eelmisel õhtul talle rääkinud, et mul on väga vaja paari päeva, kus ma saaksin puhata. Puhata küsimustest, otsustamistest, planeerimistest, tegutsemistest.
See suvi tõmbas mind totaalselt tühjaks ja minust jäi järele nagu vare. Ühel hetkel ma ei suutnud enam meenutada teatud sõnu ja hakkasin kartma, et mul on juba Alzheimer. Olin kogu aeg „piiri peal“ ja tundsin, et iga väike asi tõukab mind kuristikust alla.
