Milline tüüp oled suhtes sina?

Cindy Hazan ja Phillip Shaver arendasid 80ndatel kiindumusteooriast välja romantilistes suhetes täiskasvanute kiindumustüübid. Üks järjekordne teooria, mis aitab ehk ennast ja kaaslast paremini mõista, aga millesse ei tasu kinni jääda.

Need neli tüüpi on: turvaline kiindumus (securely attached), ärev-hõivatud (anxious-preoccupied), tõrjuv-vältiv (dismissive-avoidant) ja kartlik-vältiv (fearful-avoidant). Ja mingil kummalisel põhjusel tõmbuvad teineteise poole just need, mis omavahel justkui mitte kuidagi ei sobi.

Turvaliselt kiindunud tüüp usaldab kaaslast kergesti, on hästi kursis oma emotsioonidega, oskab oma probleeme selgelt väljendada, püüdleb koostöö poole ja on suhtes paindlik.

Ärev-hõivatud tüüp vajab tohutult intiimsust, heakskiitu, vastukaja partnerilt ning ta kaldub teisest sõltuma. Ta ei usalda nii kergelt, reageerib emotsionaalselt, muretseb ja on impulsiivne.

Arvatakse, et see tüüp areneb lapseeas välja, kui laps kogeb hüljatust (nt saadetakse teise tuppa nutma või viha välja elama; jäetakse pidevalt üksi; sunnitakse lasteaeda, kui ta seda ei soovi – need asjad ei põhjusta tingimata ärev-hõivatud kiindumust, vaid võivad selgitada, miks ärev-hõivatud kiindumus välja arenes). Põhjus on selles, et laps ei ole õppinud tasakaaluka vanema abil närvisüsteemi reguleerima ega oska toime tulla hülgamist isegi kaudselt meenutavas olukorras.

Tõrjuv-vältiv ihaldab tohutult vabadust, eemaldub sügavamast lähedusest, surub tundeid alla, väldib konflikte vaikimise või ärakõndimisega, ta ei usalda teisi kergelt. Tal on välja arenenud kõrge enesehinnang ja iseseisvus. Tõrjuv-vältiv huvitub eelkõige oma isiklikust rahulolust ja hindab end pigem saavutuste kui et teiste heakskiidu järgi.

Põhjus, miks selline tüpaaž areneb, võib olla kontrolliva vanema all kasvamine, kes otsustab, millal ja kuhu laps trenni läheb, kellega suhelda võib, millal peab kodus olema ja sekkub palju lapse ellu. Sellise vanema all võib loomulikult kasvada ka allasurutud tüüp, aga kui lapse hinges on mässumeelsus, tekitab kontrolliv vanem hoopis vastumeelsust ja iga kaaslane, kes vähegi seab plaane ja avaldab soove, vajutab õrnale kohale (SINA tahad MIND kontrollida), mille vastu tuleb taas mässu tõsta.

Kartlik-vältiv

Sarnaselt eelmisele tüübile ei usalda ka kartlik-vältiv inimesi kergesti ja kipub tundeid alla suruma. Ühelt poolt ta ihkab lähedust, aga samas intiimsus tekitab ebamugavustunnet ja hirme (nt kaotada iseseisvust, saada haiget), seega võib temaga olla suhe pidevalt mäng, kus ühel hetkel ta pakub ja soovib lähedust ning järgmisel hetkel pageb selle eest. Neil on madal enesehinnang ja suur hirm hülgamise ees, mistõttu on neil vahel lihtsam suhet ise saboteerida kui ise hüljatud saada.

See tüüp võib välja areneda perekonnas, kus vanemad olid ettearvamatud ja muutlikud – kord armastavad ja soojad, siis konfliktsed ja ähvardavad.

Ilmselt pole mitte keegi puhtalt 100% üks tüüp, vaid on segu erinevatest tüüpidest, mis väljenduvad olukordades erinevalt.

Väga tihti kohtame aga suhet, kus ärev-hõivatud tüüp tõmbub tõrjuv-vältiva poole. Suhte dünaamika on umbes midagi sellist:

Ärev-hõivatud: „Saame täna kokku. Teen õhtuks midagi head ja vaatame telekat.“ (Soov saada lähedust)

Tõrjuv-vältiv: „Mul täna vist pole väga aega kokkusaamiseks.“ (Tunneb, et kaotab kontrolli oma elu üle, kui teise plaaniga kaasa läheb)

Ärev-hõivatud loeb välja, et ta pole tahetud, temaga ei taheta koos olla ja äkki ei taheta ka edaspidi koos olla ehk siis hüljatakse. Tekib suur ärevus: „Miks sa ei taha kokku saada? Sul on muud plaanid juba või? Me pole ju tükk aega kokku saanud.“

Tõrjuv-vältiv loeb küsimustelaviinist välja, et tema elus hakatakse urgitsema, mis mõjub kontrollipüüuna. Viimane lause mõjub etteheitena, mis tema habrast enesehinnangut surgib. „Mida sa nüüd tõmblema hakkad? Ma lihtsalt ei taha täna kohtuda ja kogu komme. Olen väsinud, ei viitsi. Milleks sellest nüüd vaja probleem tekitada?“

Tõrjuv-vältiva sisemine rahulolematus annab signaali ärev-hõivatule, et tema on rahulolematuse põhjustaja ning ta tunneb lõplikku hülgamist kohe-kohe tulemas, mis suurendab ärevust veel rohkem. Niimoodi ping-pongitavad kaks tüüpi, kus üks tunneb, et teda hüljatakse, teine tunneb, et teda kontrollitakse. Kaks inimest vaidlevad tasandil, kus tegelikku probleemi ei puudutata ning lõpuks eskaleerub konflikt nii suureks, et tõrjuv-vältiv pageb ja ärev-hõivatud ulub patja.

Kui MÕLEMAD ei saa aru oma soovide ja hirmude sügavamast tähendusest ehk ei muutu teadlikuks, siis need konfliktid ei vii kunagi teineteisemõistmiseni. Sel põhjusel need paarid ka kauaks kokku ei jää (kui nad just pole sõltuvuses konfliktidest).

Kuidas aga need tüübid saaksid suhelda?

Ärev-hõivatud: „Ma tahaksin sinuga täna kokku saada. Tunnen ärevust, et ma pole saanud sinuga kaks päeva lähedust kogeda. Vajan turvatunnet sinu kaisus.“

Tõrjuv-vältiv: „Mul on vaja täna endale aega. Ma saan aru, et me pole juba kaks päeva kohtunud ja mõistan, et see tekitab sinus ärevust. Aga ma tahan, et sa teaksid, et ma mõtlen sinu peale, hoolin sinust ja mul on kahju, et sul on täna raskem päev. Ma luban sulle, et kohtume homme, kui olen saanud pisut endaga olla ja mul on energiat, mida sulle jagada. Täna tunneksin ma ise ennast ärevana ja kardan, et mul ei ole sulle midagi head anda. Kas ma saaksin midagi siit eemalt teha, et sa tunneksid end natuke paremini?“

Ärev-hõivatud: „Mõistan. Kas sa võiksid mulle täna õhtul näiteks väikese kirja saata, mis sulle minus meeldib? Lepin täna sellega küll.“

Tõrjuv-vältiv: „Olgu, seda ma saan ikka teha. Aitäh, et mõistad.“

Dialoog kulgeb enda hirmude ja soovide väljendamises ja samas kuulamises, mida teisel on vaja ning panustamist sellesse.

Ükski konflikt ei jõua lahenduseni, kui üks või mõlemad pooled raiuvad oma tahtmist ning on suletud teise vajadustele.

Heas konfliktis väljendatakse oma soove, hirme ning veel olulisem osa – püüdakse aru saada, mida teine tunneb ja mõtleb, ning pakutakse lahendusi.

Halvas konfliktis soiutakse ainult oma nägemust, süüdistatakse teist, manipuleeritakse, välditakse.

Hea konflikt nõuab KAHE inimese teadlikkust.

Olen ise pigem ärev-hõivatud tüüp ja olnud palju aastaid tõrjuv-vältivatega, kellega konfliktid ei viinud kuhugi. Minu teadlikkusest ei piisa. Kui inimene ei teadvusta oma rolli, siis ma isiklikult ei usu sellise suhte paranemisse.

Leidsin ilusa suhte siis, kui kohtasin teist ärev-hõivatut. Ehk siis tüüpi, mida ma päriselt väga sügavalt mõistan.

Meile mõlemale sobib teineteise „lämmatamine“, pidev koosolemine, sussumussutamine, päevakavadega kursis olemine, kõige jagamine, rääkimine. See on meile mõlemale loomulik. Pooleteise aasta jooksul oleme küll jõudnud pigem turvalise kiindumuse tüüpi, kus me ei anna igast käigust aru, usaldame teineteist täielikult, ei pea kõigega pidevalt kursis olema.

Ma miskipärast ei usu, et ma oleksin nii õnnelik teadliku tõrjuv-vältiva kõrval, keda ma ka tema selgituste abil täiesti lõpuni mõista ei suuda (sest ma ise ei ole see tüüp). Ma peaksin andma teisele pidevalt ruumi ja üksiolemist, mis ka hea kommunikatsiooni puhul oleks mulle ebaloomulik ja pidev praktiseerimine. Sest südames mulle meeldib elada kellegagi ninapidi koos, mitte võtta suhtest puhkepäevi ja pagemispause. Aga nendega tuleb leppida, kui arendad suhet hüperiseseisva tõrjuv-vältiva tüübiga.

Teadlikkusega on võimalik palju teha ja liikuda sügavamale, aga lõpuks tuleb ka endalt küsida, kas see kõik tuleb südamest ja on loomulik või tunnete mõlemad, et painutate end nii väga teineteise poole, et selg on juba haigeks jäänud.