top of page

Meil on raske vastu võtta armastust

Updated: Sep 19, 2022

Meil on raske armastust vastu võtta, kas usud?

Kuidas sa käitud, kui keegi räägib sinust midagi head või teeb komplimendi? Kas püüad teemat mujale viia või pöörad selle naljaks? Või julged vaadata sügavalt silma ja tunda tänu?


Mul on raske kuulata, kui keegi mind südamest tänab või räägib midagi ilusat. Mul on tunne, et sel hetkel miski seisatab mu sees, mis püüab luua ruumi, et leida tee sellest olukorrast välja. Sellest jääbki kas kohmetu paus või ma pööran jutu naljaks. Raske on võtta armastust vastu. Miks?


Kui kompliment on avalik, võib tõrksuse taga võib peituda hirm, et head sõnad tekitavad kelleski teises kadedust ning seega vimma minu vastu.

Teisalt on tunne, et hääde sõnade ütlejal on lihtsalt hea tuju ning kompliment on vaid ajutine emotsioon, mis tuleb ütleja seest ning sellel pole minuga sügavamat seost.


Ilmselt on seal ka pisukest kolmandast aspektist, milleks on rõõmu äratõukamine, et keegi seda ära lörtsida ei saaks. Parem, kui rõõmu üldse poleks, kui et peaks tundma kurbust äravõetud rõõmu pärast.

Ja osalt ka see, et tekib kahtlus: küllap on komplimendil mingi tagamõte?


Kustkohast pärineb kõik see?

Ilmselt tajusime tunnetuse tasandil juba lapsena, et komplimendid olid tihti manipulatsioonivorm. Kui sa käitusid hästi, täitsid normi, siis sind kiideti, sest sellega loodeti kinnistada tulevast normidele vastamist. „Oi, kui tubli laps, sa koristasid oma toa ära!“ = ma kiidan sind siis, kui sa teed nii, nagu mina tahan (või tahab ühiskond), ja et sa teaksid, et tulevikus pälvib kiituse normidele vastamine. Enamasti olidki kiitused seotud normide täitmisega. Ja me püüdlesimegi normide täitmise poole, et saada kiitust ehk armastust.

Kui nüüd sajab armastust justkui põhjuseta sisse, siis sellega kaasneb kohe ka kahtlus: kas ma olen ikka seda väärt? See ongi kogu baas – me pole armastust tegelikult väärt. Sest meid õpetati ilusaid sõnu saama selle peale, kui me käitusime nii, nagu oodati, mitte siis, kui me olime ISE (laulsime, hüppasime, möllasime, uimerdasime, unistasime, unelesime, jonnisime jne). Meie ISE oli paha, meie teesklused, püüdlikkus aga head.


Komplimendid torkavad sellele tõigale, et kuskil sisimas me teadsime, et komplimendid suunavad ja juhivad meid valesse – valepüüdlustesse, näitlemisse, teesklusesse. Komplimendid torkavad ka väärtusetustundele ja hirmudele.


Kui naljakas, kuidas midagi ilusat suudab meis vallandada terve jada minevikuprogramme ... Ja igas neis on osakest tõtt. Ka selles, et tegelikult kompliment tulebki teise inimese tajust ja hetkeemotsioonist ... ja ütleja tagamõte on samuti soov olla armastatud, teenides ära hea inimese tiitli.


Kui palju peitub ühe komplimendi taga! Kuid ometi võiksime neid rohkem jagada, et ära kustutada vanad programmid ... et kui need ongi kord ümber kirjutatud, siis võime istuda armsa inimese kõrval ja üksnes silmavaatest aru saada, et me oleme armastatud ja armastame. Sest lõpuks pole vaja ka sõnu, mis hakkaksid toitma ego ja viima lootusetutele õnne otsimisele sõnadest. Lõpuks jääb järele vaikus – hoolimata sellestki, kui keegi kõneleb. Pole puiklemist, pole hirme, pole ootust ... Sa tead, et asjad on ... Lihtsalt on – oma täiuses, mis algab vaikusest ...


Tekst: Pamela Maran



24 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page