Head imelist ja terviserikast uut aastat kõigile! Olen vist tasapisi 1. jaanuari vaimu jõudnud, kuigi kuupäev näitab juba teist numbrit.
Kasutaksin siinkohal toredat Leopoldilt õpitud väljendit, et öelda, kuidas pühad kadusid seekord nagu sitt lehma ihust. Sest peaaegu sõna otseses mõttes nii ka läks. Jääb vaid loota, et sellest sitast saab tulevikuks üks igati asjalik väetis!
Jõuludel olime äsja koju jõudnud ja tõmbasime korraks hinge. Eks ikka selleks, et kohe siis pööraselt möllama hakata.
Meie 9kuune Nööbike korjas 28. detsembril üles palaviku. Öösel tundus titake soojavõitu ja hommikul kraadides selgus, et üle 38 kraadi oligi veres sooja voolamas. No ikka juhtub! Küll see mõne päevaga möödub.
Palavik tikkus päevade jooksul üle 39 ja alandasime seda paratsetamooli küünlaga. Just siis, kui Leopold läks ehitusasju soppama, tundsin, et Nööbike muutub üha loiumaks ja kuumemaks. „Kaua sul läheb juba?!“ kirjutasin närviliselt. „Tõstan boileri peale ja kohe tulengi!“ vastas ta. Sealt edasi läks pool tundi ja ma muutusin üha närvilisemaks.