Rõhutan seekord sõna „meie“, sest 2024 oli küll Draakoni – minu – aasta, aga minu jaoks enda kui üksiku hundi totaalne kadumine ja kõiges „meieks“ hakkamine.
Aasta alguses olin viimaseid kuid lapseootel ja andsime Leopoldiga kodus meie kõige viimase muusikalise rännaku sellel aastal. See, et saime seda nii privaatses atmosfääris teha, oli tõeline lõpukirss üle aasta kestnud kontsertide jadale. Küll plaanime naasta juba kevadel! Ning kes pole veel kuulnud, siis teeme maikuus ohtralt muusikat täis laagri Hiiumaal - registreeru veel selle aasta sees!
Jaanuari lõpus sattusin emaka hoogsa töö tõttu haiglasse. Käsil oli vist 33. rasedusnädal, kui ähvardas enneaegne sünnitus.
Siinkohal tasub meeles pidada, et ühel ja samal päeval ei maksa sõita bussiga Tallinnasse, istuda Braxton-Hicksidega hüpnokoolitusel, tulla koju ja praktiseerida lahklihamassaaži, jalamassaaži, jutustada poole ööni, et siis täheldada, kuidas emakas absoluutselt kokkutõmbeid ära ei lõpeta. Seetõttu lõpetasime meie haiglas, sain tilka ja rohtu ning emakas lõpetas märatsemise. Oma 10-40 kokkutõmmet päevas jäi ta siiski raseduse lõpuni tegema. Tol õhtul oli neid kokkutõmbeid 40 ühe tunni jooksul – upsi …