top of page

Luban endal olla häbelik pussukott

Haridus- ja tehnoloogiahiid Mindvalley peab Tallinnas iga-aastast suurüritust Mindvalley University. Oma atmani juhatusel sattusin sinna esinejate sekka – muusikalist rännakut juhatama. Väga põnev väljakutse juhendada inglise keeles rahvusvahelise publiku ees ja sedavõrd olulisel sündmusel. Annan oma parima, et õppida sellest kogemusest kõiksugu tahke, mida elu ette viskab.


Näiteks otsustasin osaleda Mindvalley suveülikooli sotsiaalsetel üritustel ja ka loengutes – hoolimata sellest, et ma igapäevastest teemadest enam ei huvitu. Võtsin päeval oma VIP-käepeaela ja otsustasin esimesel õhtul avapeole minna. Veel parem – üksinda. Ekstraverdid võivad siin õlgu kehitada, et „no-ja-siis“, aga esiteks ei käi ma üleüldse üritustel, kus on palju inimesi koos ning veel vähem käin ma neil üritustel üksinda. Aga vahel harva inimesi vahtimas käia meeldib mulle ikkagi.


Niisiis – minek!


Mul oli suisa kaks tundi huvitav. Õhtu kostüümiteemaks olid erinevad rahvused ja ma jälgisin seda paabelit – UK lippudega mees, kes vaimustus UK lipuseelikuga naise peale, Ukraina rahvariides daam, India säravates kostüümides mehed ja naised, tavalistes T-särkides sakslased, rootslased jne.


Mõtlesin õhtul kontakte luua – nagu kõik normaalsed osalejad. Aga niimoodi, et ma mitte kellegi poole ei pöördu ja ootan, et keegi minu poole pöörduks. Loogiline ju! Kaks neist pöördusidki, sest õhtul käis BINGO-mäng, kus tuli leida erinevate kiiksudega inimesi – kes on teinud langevarjuhüppe; kes pole kunagi luid murdnud; kes on digitaalnomaad jne. Ma andsin siis tärni koduhummuse tegija lahtrisse.


Jälgisin tohutut tantsulkat, kus erinevate riikide hitid läbi käisid koos ergutustüdruku koreograafiaga – terve saal tantsimas ja kes vähekegi seda vaatama tuli, LIITUS KOHE. Noh, peale minu muidugi.


Istusin ja jälgisin inimesi kui ka iseennast. Et kui ma tahan kontakte, siis ma pean ISE lähenema inimestele, ise osalema, ohje haarama. „Helõu, hau aar ju? Veer ar ju hvrom?“ Mõtlesin sellele teooriale, et „magavale kassile hiir suhu ei jookse“ ja „ise pead olema oma elu looja“ ja „kui sa ei manifesteeri, siis elu lihtsalt juhtub sinuga“. Kujutledes end võõra poole pöördumas, sain aru, et see oleks minu jaoks kunstlik. Ma tean, et ma olen võimeline ennast ületama; tean, et vestlus tuleks kindlasti väga tore; tean, et ma pärast ei kahetseks seda … ja siiski – ma ei tahaks seda teha. Pigem tulgu see kontakt loomulikult, aga mitte nii, et ma vägistan end vastumeelselt kellegi ruumi „asja tegema“. Et ma teen midagi, sest nii „peab“ ja kuna tahan midagi saavutada. Saavutada ühendust.


Ning pärast kaht tundi teiste ja enese vaatlemist, kutsusin takso järele ja seadsin end minekule. Ning just siis küsis üks naine, kuhu ma küll juba lähen. Ning ukse peal kohtasin tuttavat Kristinkat, kes mõttevahetusi pakkus. Mul tekkis juba paanika, et mu Bolti juht Rein juba ootab.


Siis, kui ma lasin lahti enda sundusest käituda nii, nagu teised, nagu PEAB, sõitsid ühendused ise sisse.

Tormasin taksosse ja ütlesin: „Tere, Rein. Vabandust, et pidid ootama!“ „Ei ole üldse hullu,“ vastas Rein. Ning me rääkisime terve tee teedeehitusest, tehisintellektist, inimkonna saatusest ja maaelu juurde tagasi pöördumisest. Me vestlesime sellest, mida ma eeldasin, et peaks juhtuma, kui ma lähen ning vägisi end sotsiaalseks sunnin. Aga juhtus siis, kui ma olin lihtsalt mina, kes ei tee eneseületuslikke samme, et midagi saavutada. „Saavutus“ tuli midagi tegemata.


Lõpuks saingi õhtu kõige sügavama vestluse Reinuga, kellega lõime oma väikse Mindvalley Boltis. Ja endiselt jõudsin arusaamiseni, et ma võin olla, nagu ma olen – vaikne kull nurgas, kes armastab jälgida ega taha inimestega vestluseid alustada. Ning nii olen ma loonud ühenduse iseendaga. Kui ma olen ühenduses omaenda sisemise tõega, küll need „saavutused“ ja „ühendused“ siis juba ise tekivad.


Sest kui ma TEEN asju, et midagi SAAVUTADA, õpin ma alateadlikult, et asjad tulevad siis, kui ma olen aktiivne ja etendan kedagi teist, kedagi julgemat, paremat. Ja kui ma märkan ning luban endal olla hukkamõistuta see, milline ma olen, õpin, et olengi väärtuslik just sellisena, nagu ma olengi. Ning olgu ma siis armastatud sellena, kes ma päriselt olen.

687 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page