Mul on pärast lapse sündi kaks suuremat kokkuvarisemist olnud ja põhjus on neil olnud üks – teadmine, et minu soovid ja tahtmised ei loe hetkel vähimalgi määral. Raske on aga tunnistada, et see vangla on suuresti minu enda ehitatud.
Vanema tütre sünnist saab peagi 13 aastat ja mul on siiani selgelt meeles, kui raske see esimene aasta oli. Olin valmis uueks samasuguseks versiooniks ning see ka tuli. Taaskord on tegemist ülitundliku lapsega, kes vihkab lutte, kisendab autosõitude ajal, ärkab iga 30–60 minuti tagant üles (lisades juurde rasedusaegsed põiepeatused, siis ma pole üle aasta saanud korraga üle kolme tunni magada) ning oma tavapärasel päeval karjub, karjub, karjub. Selleks, et mitte ise ennast käima tõmmata tema tujudest, tuleb tegevusi kogu aeg vahetada – tegelustekile, sülle, lamamistoolile, diivanile, vanema tütre tuppa pikutama, õue jalutama, õue kärutama, pallile põrkuma, üks mänguasi, teine mänguasi. Halval päeval tüdineb ta mõne minutiga, mistõttu ühe tegevuse saba on järgmise tegevuse suus. Võib-olla tal kuskilt valutab, võib-olla ta harjub maailmaga ning ta suudab oma hädad unustada ainult selleks lühikeseks hetkeks, kui ta midagi uut näeb ja kogeb. Sest kui tal ongi need üksikud päevad, mil tuju on hea, võib ta pikalt ise ennast lõbustada. Ülejäänud päevadel aga me muudkui võimleme elu eest. Enamasti ei näe me mõtet Leopoldiga omavahel isegi midagi rääkida, sest tohutu kisamise keskel ei saa lausetki lõpetada ja on üldse tüütu karjuda üle karjumise: „AH? MIS SA ÜTLESIDKI?“ Enamasti ma löön käega ja jäängi vait. Ning kui Nööbike magab, ei julge me hingatagi, et karjumismasin taas tööle ei ärkaks. Me vahetame rohkem mõtteid, kui Leopold kodust ära on ja kui me sõnumeid kirjutame. Toimetame mõlemad ellujäämisrežiimil.
Kuna Nööbike on niivõrd rahutu, olen koju aheldatud, sest autosõit on suurim peavalu üldse. Viimati ületasime end Tartusse kontserdile minnes – 1,5tunnisest sõidust kujunes ligi neljatunnine Kolgata tee, pidevate peatustega, et hüsteeriasse röökinud last rahustada. Ei taha ka kodulinnas välja minna, kui lapse tujud on ettearvamatud ja kes siis teinegi seda tite kisa kuulata tahab.
Kuna ma olen ühe sellise teekonna juba läbi teinud, on mul leppimist. Et siin ei ole mingit võlulutti või massaaživõtet või vitamiini või tehnikat, et laps müstiliselt rahulikuks muuta. Ta ongi selline.
Leopold aga püüab iga kord arstivisiitidel ohtra kaebamisega leida mingit uut infot, et ÄKKI siis SEE on mureks.
Kui ma üldiselt olen tuimastatud režiimil, siis on hetki, kus ka minu limiit täis saab. Ma suudan veel kuidagi alla neelata vanainimeste kommentaarid, et me oleme lapse lihtsalt ära hellitanud. Saan aru – nende ajal toimis see, et lased lapsel röökida ja ega ta ju ära sure. Vanakeste jaoks on beebi karjumine justkui jonn, et ta oma tahtmist saaks. Mul ei ole mõtet hakata neile rääkima teadusuuringutest, kus lapse hoidmine, kallistamine, kussutamine tekitab neile just turvalise kiindumussuhte aluse, et neist just nimelt jonnakaid ära hellitatud jõmpsikaid ei saaks. Mul ei ole mõtet neile selgitada, et mu vanem tütar oli samuti selline ning pärast seda esimest kohutavat aastat pole mul õrna aimugi teiste vanemate muredest (perioodid nagu kohutav kahene või teismeea õudused). Mu vanem tütar on siiani ülitundliku natuuriga, aga äärmiselt arvestav ja empaatiline inimene. Kogu see esimese aasta kussutamine ja hoidmine ei loonud temast ära hellitatud jõmpsikat.