top of page

Lahutus ja süütunne

Tegime hiljuti endise abikaasaga mitu päeva koos tööd ja sellest sai päästik, et mingid asjad hakkaksid alateadvusest pinnale kerkima.


Nägin ühel ööl unes, et olin läinud meie vanast ühisest maakodust suusatama ja uksed lahti jätnud. Kui tagasi tulin, olid aknaklaasid puruks löödud ja maja tühjaks tehtud. Nutsin ja karjusin õuel, et see kõik on minu süü, ja ma ka tundsin tohutut süüd.


Kui ma hommikul üles ärkasin, mõtisklesin nende sümbolite peale, mida nägin. Üks oli otsene kiht – minu süütunne pere lagunemise pärast. Kuid taipasin ka seda, et olen kandnud süütunnet meie suhte lõhkumise pärast juba aastaid enda turjal ... väga palju aastaid. Kui ma alguses püüdsin leida põhjendusi ka abikaasa tehtus, siis mida aeg edasi, seda enam nägin, et lahutus ja toimunu oli minu pärast. Mina lasin aknad lõhkuda ja toa tühjaks tassida.


Kui lahutuses kandsin süüd ise, siis järgnevates suhetes lasin teistel pooltel end otse süüdistada. Küll on minus see ja too viga. Süüdistamine omakorda vajutas mu nõrgale kohale ja tekitas raevu. See viis omakorda veel suuremate tülideni ja nii sai sellest lõputu nõiaring. Nii see jäigi, sest ma ise süüdistasin end rohkem kui ükski teine inimene või sündmus seda teha suutnuks, ja kuigi õppetund karjus mulle näkku, ei näinud ma lahendust.


Meile meeldib otsida patuoinast. Olen saanud torkeid, et „saa üle“ ja „ise oled kõik enda kaela tõmmanud“. Jälle mõtlen siis, miks see mind torgata saab? Mida see ütlemine minus puudutab? Nüüd tean, et ma kandsin igasugust süüd kui Kristus risti ja kõik näpuganäitamised suutsid haavale soola raputada.


Kulus veel sonkimist iseenda sees, et leida: minu lahutus ei olnud kellegi süü, vaid see oligi määratud nii minema. Minu abikaasa pidi saama õppetunni minu kaudu, sest see on tema teekond. Mina pidin saama lahkumineku-õppetunni, sest süütunde lahendamine on minu teekond. Ja see on ka põhjus, miks ma tõmbasin oma ellu suhteid, kus teine pool mind kõiges süüdistas ja endal süüd ei näinud.


Teadlikkus haavast aitab sellel paraneda. Vastasel juhul käime ringi, rinnust veri tilkumas, proovides seda mitte vaadata ja varjates, et keegi teine seda ei näeks. Äkki läheb üle.


Mida aitab süütunne? Midagi. Mida aitab süüdistamine? Midagi. Ilmselt kellegi kogemusi kommenteerides ja viidates „ise oled süüdi“, hakkab endal kergem, et oled ülevam ja targem. Kuid kas süüdistamine aitab endal või teisel paraneda?


Pigem tuleb armastusega leppida, et asjad juhtuvad, sest nad PEAVADKI ja on MÄÄRATUD juhtuma.


Meie asi on mitte jääda aastateks õuele nutma, et viis aastat tagasi lõhkusid pätid aknaklaasid ära, sest jätsime ukse lahti.


Me teeme vigu, sest peame õppima. Aga õppida saab armastuse ja andestamisega, leppimises.

Me oleme rumalad ja teeme vigu – eksimine ongi inimlik. Aga andestamine – jumalik! Andestamine iseendale – see on teekond.


Meile on antud tänane ja see tänane on palju kergem, kui me risti voodisse ei vea. Hommikul on ikka hea ärgata pehme teki, mitte okkalise palgi all.


Andesta teistele, aga eelkõige – andesta iseendale!


Tekst: Pamela Maran



258 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page