top of page

Kuidas viibida surma lähedal?

Updated: Sep 19, 2022


Hiljuti ringles ühe meediku kiri, kes näeb haiglates surijaid, kelle jaoks ei jätku ressursse. Pisarsilmi vaatab ta surijatele otsa ja muutub üha tundetumaks.

Mul hakkas kahju rohkem sellest meedikust kui surijatest, keda ta kirjeldas. Kui inimesel puudub oskus toime tulla kannatustega, hakkab ta sisemiselt surema ja see on kurb. Füüsilise keha suremine on seejuures õnnistus.


Lahkuva inimese jaoks on suureks takistuseks ja koormaks lähedaste inimeste pisarad või meedikute haletsus, kurbus. Kui juba meedikki vaatab surija silma, võitlemas pisaratega, kuidas peaks lahkunu tundma kergendust, et teda ootab ees midagi paremat?


Probleem on selles, et enamik inimesi ei tea, et midagi ees ootab, veel vähem, et see on midagi paremat. Kui kõige hullem siin elus on surija agoonia – kuidas saab sellest siis midagi hullemat tulla?


Soovitan vaadata Netflixi dokumentaali „Surviving death“, kus kliinilises surmas viibinud inimesed, kes on tagasi ellu toodud, jagavad oma kogemusi. Osa neist suutis ka kirjeldada sündmusi, mis toimusid nende „surma“ ajal, arstide juttu jne. Eranditult kõik neist kirjeldasid surma kogemust kui tohutut vabanemist, kergust, meeliülendavaid kohtumisi lahkunud lähedastega, ajatust ja ilu, millest tagasi pöördumine piiratud kehasse tundus karistusena. Pärast tagasi pöördumist polnud neist keegi enam endine.

Võime seega aimata, et surm on pääs maistest kannatustest.


Kuni seostame kogu maailma füüsilise vormiga ja ennast oma kehaga, tundub surm midagi kohutavat, tundmatut, õudset. Kes on füüsilisse vormi meeleheitlikult klammerdunud, teeb surija lahkumise ääretult raskeks.


Surija juures viibides tuleb luua avarust ja ruumi, kus on kerge siirduda järgmisesse dimensiooni. Lähedased, kes klammerduvad nuttes lahkunu külge, paludes jäämist, takistavad hinge loomulikku lahkumist. Ka spetsialistide haletsus, hirm ja iha viimseni võidelda ei aita üleminekule kaasa.


Kui on aeg, siis on aeg. Keha on oma töö teinud, hingel on aeg edasi liikuda. Isegi siis, kui see aeg oli napp, on töö tehtud. Surija läheduses võiks viibida inimene, kes loob sellise ruumi, kus inimene ei karda lahkuda. Ta teab, et ees on tundmatus, aga seda pole vaja karta. Iga tema hingetõmme on hoitud hinnanguteta, kartusteta, klammerdumiseta või eemaletõukamiseta. Kõik on lubatud. Samuti on lubatud lahkumine. Ja võib-olla selle ruumi hoidja on isegi põnevuses eelseisvast ja nii tunneb ka lahkuja põnevust eesootava pärast.


Selliseid inimesi on lahkujate voodi juurde vaja. Mitte kartlikke, mitte tundetuid, mitte klammerdujaid, mitte töötegijaid ... aga ruumi loojaid. Neid, kes isegi oskavad tähistada lahkumist ja näha selles õnnistust.

Varem või hiljem seisab enamik meist kellegi voodi veerel ja tulgu need read teile meelde. Ja kui me ise oleme seal voodis, olgu meis eneses seda ruumi ja pisukest põnevust, kui teised on klammerdumas või hirmunud.


Surm ei ole teekonna lõpp. See on üks vaheetapp valguseni.


Tekst: Pamela Maran

19 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page